Miami Beach 27.- 28.juuni

Miami Beach – kes ei unistaks minna kasvõi korragi elus Miamisse. Kuldsed rannad ja kirev ööelu. Loomulikult oli meil vaja oma USA reisi ajal ka Miamis käia. Torontost Miamisse minekuks oli ainumas loogiline variant lendamine.

27.juuni Miami International Airport kell 21:43. Kuna Kandas said tolliprotseduurid juba tehtud, siis siin seekord palju aega ei kulunud. Saime kiirelt kohvrid kätte ja välja, kus ootas ees soe ja niiske leitsak. Neil päevadel mil seal olime oli 30C sooja ja igal õhtul sadas äikesevihma. Mõnus, mulle selline ilm sobib ja niiskus sobib ka. Tellisime Uberi ja sõitsime oma majutuskohtadesse. Seekord olid meil ööbimised peredel eraldi, meie Mihkliga olime ühes väikeses hotellis ja teised olid meist ca 1 km kaugusel sõbra korteris. Majutuskohad olid piirkonnas Surfside. Täpsustan siinikohal infot, et ametlikult on Miami ja Miami Beach kaks eraldi asulat mis on füüsiliselt kokku sulanud. Miamis on 2010 aasta andametel üle 5,5 miljoni elaniku, aga Miami Beach on Tartu suurune linn oma elanike arvu poolest, mis 2010.a. andmetel on üle 91 000. Meie baseerusime Miami Beach -is ja Miamit ennast nägime ainult kahjuks sealt läbi sõites, sest ajakava oli tihe.
Meie teekond lennujaamast majutuskohta:
https://goo.gl/maps/uJt9tsvpySD2
Meie peatumispaik Miami Beachis.
https://goo.gl/maps/uSbyPUMCCZK2

Miami Beach -is oli kohe teine õhkkond kui NY’s. Inimesed tundusid avatumad, sõbralikumad, suhtlemisaltimad. Uberi juht küsis kust me oleme ja ta teadis küll Eestit ja teadis Tallinnat ning seda, et Tallinnas pidid olema ilusad naised. Kui ma õigesti mäletan, siis oli tal vist isegi üks sõber kes on Tallinnas käinud. Muidugi, ongi siin meil ilusamad naised. Mina tegelikult nimetaks hoopis nii, et kodust välja minnes on meie naised siin rohkem sätitud ja korralikult riides. Minu tutvusringkonnas on vist küll kõik naised sellised, kes kodust välja minnes vahetavad riided ikka ära, st ühed riided on kodus toas olemiseks ja teised riided on linnas, st kodust väljas käimiseks. Seal on ilmselt tavapärane, et samade riietega lebotatakse sohval, tehakse süüa ja siis minnakse välja poodi ka. Ma arvan, et sellest see vahe tulebki.
Uber’iga hotelli sõites paistsid aknast võrratud öised linnavaated mis olid tõelised unistuste filmi vaated. Kuuvalgel läikiv meri ja linn saartel, palmid, suured jahid ja sadamad, tuledes kõrghooned Downtownis jne, jne. Eks me oleme seda kõike filmides ka näinud, aga oma silmaga on hoopis teine tunne. Sinna tahaks veel tagasi minna ja olla rahulikult vähemalt nädalakese – või kaks, kui mitte mõned kuud või aastad ? 

See hotell, kus meie ööbisime, oli mõnus väike hotell, rannale lähedal, lähedal oli ka park, keskus poodide ja söögikohtadega jalutamise kaugusel. Piirkond oli rahulik, hotelli hoone oli madal ja olid eraldi majad ringis ümber basseini. Hind oli Miami kohta väga soodne, esialgne broneeringu hind kolme öö eest oli $250. Loomulikult tulid maksud juurde, seda juba hoiatab ka booking.com jm kohad, et maksud tulevad juurde. Koos maksudega läks kokku $290.37. Võrdluseks võin tuua näite, et 40% sooduspakkumisega oleks Hiltonis või mujal samas vahemikus ööbimine läinud maksma alates $800. Ja loomulikult oli ööbimine ilma hommikusöögita. Kallid kaasamaalased, ärge võtke endale majutusi soojades maades koos hommikusöögiga samas hotellis, te jääte väga paljust ilma. Soojades maades on alati ümbruses palju erinevaid söögikohti ja minu jaoks jube tüütu sõltuda mingist hotelli hommikusöögi kellaajast ja tulla siis ülesse. Toas oli meil ka väike külmik ja samuti kohviautomaat koos kohvi, suhkru, tee jm vajaliku ja vajalike tarvikutega: ühekordsed nõud, salvrätid jmt. Järgmisel hommikul täiendati koristamise käigus varusid, just samuti nagu Inglismaal. Voodid on mõnusad suured ja samuti on iga voodi kohta vähemalt 4 patja. Siinkohal pöördun Eesti hotellide poole, palun hakake samuti panema tubadess veekeetjaid või väikeseid kohvimasinaid koos vajaliku varustusega ning ärge palun koonerdage patjadega.

Alguses plaanisime, et läheme õhtul kohe basseini ka ujuma, kuna bassein oli osade tubade akende all, siis ilmselt oli basseini kasutamiseks mingi kellaaeajaline piirang. Kui me olime ennast sisse seadnud ja toidupoes käinud, siis oli basseini ümbrus juba vaikne ning me ei läinud sinna sulistama ja teisi segama. Basseinis jäigi käimata. Järgmine päev 28. juuni oli meil planeeritud puhkuseks ja rannaks. Lõpuks ometi!

Ongi hommik, akende ees on küll paksud kardinad ja toas töötab konditsioneer, aga võib arvata, et väljas on muutumatult soe, seda kinnitabki telefoni ilmainfo. Teen endale kohvi ja hommikusöögi, Mihkel jääb tuppa magama, mina lähen linna uurima ja temale plätusid ostma. Linna kõndida ei ole pikk tee, kuid kuna kell 10 paistab päike juba täitsa kõrgelt, siis ma eelistan kõndida nendel teepooltel, kuhu jääb vari. Samuti on vajalik kaasas kanda veepudelit. Vett saab õnneks igalt poolt osta.  Meie hotell asub piirkonnas, kus on madalad elamud ja väga palju on maju siltidega, et anda rendile maja või korter jne. Ilmselt enamus selles piirkonnas ongi rendile andmiseks suvitamiseks. Linn, st selle piirkonna keskus näeb välja nagu ikka rannalinnad. Söögikoht, kauplus rannariiete ja suveniiridega, söögikoht, kohvik, jälle pood ja vahelduseks vahele mõni supermarket. Supermarketitest saab osta muide soodsa hinnaga täiesti korralikku sooja lõunasööki, mida on väga erinevaid sorte soojalettides müügil. Vaatasin, et umbes $3-6 läheb kaasa ostetud soe söök maksma. Linnapildis jääb silma, et valdavalt on poodide sildid ja söögikohtade sildid ja nimed hispaani keelsed, samuti oli tänaval valdavalt kuulda hispaania keelt, mitte inglise keelt.  Wikipedia 2010 andmetel ongi Miamis üle 70% elanikest hispaania päritolu koos Ladina-Ameerika päritolu hispaanlastega. Väga palju on hispaania ja mehhiko ning argentiina söögikohti. Siltide järgi paistab, et kui pole kohe päris restoran, siis saab süüa keskmiselt $7 – $9 eest.

Menüünäide

Palju soodsam kui meie tuntud kuurortlinnas Pärnu. Siin linnas on vähemalt söökide ja söögikohtade valik väga rikkalik, mitte ainult kiirsöögikohad. Mõjutusi on palju Ladina Ameerikast. Astun siis ühte suuremasse poodi kus müüakse kõike, eks seal on igasuguseid poode, see paistis olevat natuke korralikuma ja kvaliteetsema kaubaga. Siin müüjad kohe tervitavad ja on sõbralikumad mitte tülpinud nägudega nagu NY’s. Kui olen poes mõned minutid viibinud, siis algatavad müüjad juba ka suhtlemist laiemal tasapinnal kui ainult kaubad mida nad seal pakuvad. Esmalt küsitakse kust ma endale need kingad ostsin mis mul jalas on, et väga head ja ilusad :). Mul olid jalas paksema platvormtallaga rihmikud. Ütlesin, et oma kodust, et mitte Miamist. Müüja vastu, et seda ta ka arvas, et siin selliseid kahjuks pole ja tema väga tahaks just selliseid saada. Siis muidugi, et kust ma pärit olen, kelle koos reisime, kus veel oleme käinud, kui kaua oleme Miamis, kuhu veel läheme edasi, kui vana on mu poeg ja kas on üks laps jne, nagu ikka suvituspiirkondades on inimesed siin suhtlejad ja sõbralikud. Leidsingi sealt sobivad pältud ja ostsin veel üht-teist suveniirivärki ikka kohaliku Miami sümboolikaga, milleks on peamiselt palmid ?.
Asusin tagasi hotelli poole liikuma. Kell oli vast 12 ringis ja väljas oli juba päris palav, mõtlesin, et vaatan kas saan sinna mingi ühistranspordiga. Miami Beach on pikk ja kitsas ning kaks peamist sõituteed lähevad piki saart, mis on kitsamas osas ühesuunalised (seda on näha ka kaardilt). Linna minnes nägin, et seal sõidab mingi trammi välimusega buss, st trammi moodi aga sõitis ratastega, nimeks oligi tal tramm.

Jäin peatusesse seisma ja peagi see tramm saabus. Küsisin trammijuhilt mis maksab ja kas saan sinna kuhu tahtsin minna. Selgus, et trammisõit oli tasuta! Väga tore! Trammis olid peamiselt vanemad prouad kes kõik rääkisid hispaania keeles. Üks vanem proua küsis trammijuhilt infot, et millal ta peab maha minema kui tahab minna mingile tänavale. Trammijuht huvitval kombe ei osanud hispaania keelt ja küsis, et kas keegi oskab talle öelda, mida see proua tahab. Selgus, et ülejäänud inimesed trammis ei osanud jälle inglise keelt ja mina olin ainuke kes sai aru nii inglise keelest kui hispaania keelest. Küsisin siis proualt üle mis ta soovis ja seletasin trammijuhile tema soovid ära. Vot siis niisugune juhus. Samas magasin oma peatuse maha, aga trammijuht oli abivalmis ja laskis mu ikka kahe peatuse vahepeal välja. Sõtsime nende trammidega veel pärast ka mööda linna ja vaatsime teisi piirkondi ning nende trammide juhid olid üldse kõik väga abivalmid ja said alati aru kui inimene oli selles linnas võõras ja küsisid, kuhu nad tahavad minna ja ütlesid siis peatuses ka sellele inimesele, et nüüd on sinu peatus ja mine nüüd maha või, et ülejärgmine on sinu peatus jne. See oli hästi tore ja positiivine elamus nende trammidega sõitmine ja see abivalmis suhtlemine. 
Need trammid nägid seest välja sellised, omast arust tegin väljast ka pilti, aga praegu enam ei leia neid, tehnilistel põhjustel, mälupuuduse tõttu pidin jooksvalt mõingaid pilte telefonist ära kustutama :(.

Tavaliselt olid need ikka inimesi täis, seekord üksik sõitja

Kuna selle päeva põhiatraktsioon oli rand ja puhkamine, siis siirdusimegi esmalt randa. Kell oli 13 ringis, päike oli seniidis, UV indeks 10. Määrisime ennast kreemiga kokku ja ujuma. Rand oli hästi lähedal ja meie lähedal oli samuti suur park. Park oli aiaga piiratud ja öösiti kinni.

Tee randa on ääristatud viinamarjahekiga

Pargis olid väikesed piknikualad ja puidust rotundid pinkide ning varikatusega, inimesed kasutasid neid aktiivselt, grilliti, söödi, magati pingil varjus jne. Alkoholi tarbimist avalikus kohas ei näinud ja seda me teame, et ei tohigi tarbida ja see ongi väga hea. Eestis võiks seadused selles osas samuti karmimad olla. Rand ja park olid puhtad ja hoolitsetud. Rannavalve töötas kella 10:00 – 18:00, st muul ajal ujumine oli omal vastutusel. Kuna meie olime saare põhjaosas mis ei ole nii suur turismipiirkond kui lõunaosa, siis oli rand üsna inimtühi ja see oli väga tore. Olime nagu privaatrannas, meie hotellist edasi põhja poole oli hotelle veel vähem ja rohkem elurajoon kõrghoonetega.

Meie kodurand Miami Beach

Ilus, puhas valge liiv ja soe sinine ookean.

Vesi oli puhas ja mõnusalt soe, läks ka kiiresti sügavaks ei pidanud kilomeetreid kõndima, et saaks ujuda, mõned sammud ja kohe piisavalt sügav. Üldiselt tundus, et ei ole vahet vee ja õhtemperatuuril. Kuna UV indeks oli väga kõrge siis me pikalt rannas siiski ei olnud, päike peegeldub ju veepinnalt tagasi ja vees ja vee ääres võib UV indekis korrutada 1,7. Kuna Mihkel istus peamiselt vees ja peanupp paistis ainult välja, siis vaatasin, et tal hakkavad kõrvad juba punaseks minema. Ju siis olid kõrvad jäänud kreemitamata. Leidsime, et parem karta kui kahetseda ning läksime rannast ära. Saimegi vist alla tunni aja seal olla ja siirdusime linna.

Brasiilia restoran

Sattusime sööma ühte Argentiina restorani. Sattumine toimus järgmiselt. Kõnidisme mööda tänavat ja vist vaatasime mingi söögikoha menüüd kui mingi mees meile justkui möödaminnes ütles, et seal teiselpool teed on väga hea brasiilia restoran. Me läksime siis üle tee ja vaatasime milline see koht on ja mis on hinnad. Koht paistis viisakas olevat aga hinnad olid natuke kallimad kui tavasöögikohas. Praed olid $15-17 ringis. Kõndisime natuke edasi, et vaadata mis pakkumisi veel on. Kuna see koht paistis sümpaatne, siis jalutasime mõne aja pärast tagasi sinna sööma ja siis võttis see sama mees meid seal söögikohas vastu kes teisel pool teed oli meile seda kohta soovitanud. See oli iseenesest väga hea ja kaval turundusvõte, et hoopis teisel pool teed tegutseda ja ta andis oma soovituse tõesti täiesti mööda minnes nagu oleks ise turist ja äsja seal söömas käinud.

Brasiilia steiki söömas

Peagi siirdus see mees jälle üle tänava oma tööd tegema ?. Tellisime söögid, mina tellisin kala ja minu poeg tellis endale brasiilia steigi. Söögid toodi kiirest ja olid oma hinda väärt. Steike oli tegelikult 2 suurt tükki, lisandiks olid friikartulid ja riis mõlemad, siis oli veel kastmeid ja mingi kreeka pähkli jm maitseainete segu. Minu kala oli ka terve pannitäis, ehk siis terve suur kala ja lisandid juures. Teenindus oli meeldiv ja kiire, kõik igatpidi oma hinda ja soovitust väärt. 

Eks Miami Beach -is oli neid väärt söögikohti palju ja sinna oleks tore uuesti puhkama ja chillima minna. Sellel päeval me muud suurt ei teinudki enam. Sõitsime ringi veel selle tasuta trolliga ja imetlesime ümbrust. Käisime vaatamas kus on auorendi koht kust järgmisel päeval pidime auto võtma, et sõita USA kõige lõuanpoolsemasse tippu Key West’i. Sinna kus orkaan Irma möllas. 

Õlu on minu oma, 2 steiki ühes praes on USA-s tavaline

Terve pannitäis kala

Maale ja fotosid olid seinad täis

Sama söögikoha fotogalerii seinal

Õhtul saime veel kokku oma reisikaaslastega ja sõime koos õhtust Pizza Hut’is, mis oli täielik jama. Mina muidugi ei söönud pitsat, proovisin ainult natuke Mihkli omast ja see oli nii jama ja soolane. Minu arust on Eestis pizzad palju paremad kui USA’s ja Eestis on ikka ehedad Itaalia pizzad. USA’s on mingid omad kohalikud modifikatsioonid pizzast, mis pole üldse mõnusa krõbeda põhja ja koorikuga. Homme sõidame siis Key West’i, selleks broneerisime kabrioleti, Ford Mustangi. Sellest kuidas sinna sõit läks ja mis elamused kirjutan järgmises peatükis.

Kuulmiseni sõbrad ……