La Serena. 14 päeva Tšiilis. Tšiili reisikiri VII osa

La Serena Tšiili 23.jaanuar 2019.

La Serena on Santiagost 471 km kaugusel põhja pool ning asub Vaikse ookeani ääres. Minul tuli mõte minna La Serenasse napilt nädal enne reisi ja siis ma tegingi kõik oma reisiplaanid ringi. Kuna mul on plaan edasi põhja minna kuni 2000 kaugemale Santiagost, siis otsustasin edasi liikuda jupi kaupa, esmalt La Serenasse ja sealt San Pedro de Atacama’sse.

La Serenasse saab minna nii bussiga kui lennukiga, võib autoga ka sõita, aga see võtab päris pika aja reisist ära. Mina tegin valiku lendamise kasuks, lennupiletid ei ole siin väga kallid, kui oleks kuu aega ette ostnud siis oleks ilmselt saanud 34-45€. Kohalikele on lendamine veel odavam. Bussisõit võtab aega ca 7 tundi ja pilet oleks maksnud ca 25€-45€. Lennuk lendab 1h ja 5 min ja mina maksin 74€ + pagasi eest 13€ juurde. Kuidas minna Santiagost La Serenasse vaata kaardilt siit.

Lennuk maandus La Serenas kell 15:23 nii nagu pidi maanduma ja tõusis õhku ka täpselt. Lennujaam on siin pisike, ainult 3 väravat, kuigi lende on päris tihedalt. Juba Santiagost tuleb siia päevas vähemalt 7 lendu, pea iga tunni tagant. Võimalusel kasutan siin Tšiilis linnades ühest kohast teise liikumiseks ühistransporti, sest siin ma näen rohkem ja saan rohkem aru kohalikust elust-olust. Teine põhjus on see, et taksosõit on siin hämmastavalt kallis võrreldes bussipiletiga. Näiteks bussiga linna sõit maksab 500 – 600 pesot, ehk 0,8€. Taksosõit maksab aga umbes 20-25€, sõltub ka firmast. Santiagos oleks maksnud taksoga majutuskohta 20-45€ ehk siis pool ühe lennukipileti hinnast.

Bussisõit lennujaamast linna.

Läksin siis lennujaama hoonest välja, aga bussipeatust ei näinud. Taksojuhid ootasid kõik muidugi rivis, aga kuna jõudsin päevasel ajal, siis plaanisin minna bussiga. Bussipeatus pidi olema kohe lennujaama terminali juures ning 300 m minu majutuskohast. Sellise info ma vaatan kodus ikka enne ära juba planeerimise ajal, et oleks mugav majutuskohta minna ja liigelda linnas kohtades, mis mulle huvi pakuvad. Taksojuhid ei ole siin agressiivsed, tegelikult kõik inimesed on rahulikud ja tasakaalukad. Kõik on palju rahulikum kui Eestis. Kuna ma bussipeatust ei näinud, siis läksin sisse tagasi, et infoputkast küsida. See oli mingi muu info aga seal olev mees tuli lahkesti välja ja näitas mulle suuna kätte.

Bussipeatus oli täiesti olemas, natuke nurga taga ja täiesti märkamatu. Sinna minekuks ei olnud ka kõnniteed, kuna liiklus ei olnud tihe, siis ma sain sinna minna mööda sõidutee äärt. Kohe oligi buss ees ja mina olin seal ainuke reisija. Linnaliini bussid näevad väljast välja üsna räämas, aga bussijuhtidel on valged pluusid seljas. Pikamaaliini bussid on väga uhked ja korralikud. Tegelikult ongi siin nii tolmune pinnas, et ise ka lähed pidevalt mustaks ja oled tolmune. Saan aru, et sellepärast nad vist käivadki kinniste jalanõudega, siis pole jalad kogu aeg mustad.

Bussijuht oli väga lahke ja alustas kohe minuga suhtlemist. Ta läks muidugi kohe väga elevile kui ma bussi peale tulin, ikkagi heledate juustega hele naine. Üht teist ta oskas inglise keeles rääkida ning jutt oli ikka tavaline, et kust ma olen ja mis ma siin teen ?.  Mõned kohalikud inimesed tulid veel peale ja kuna buss tegi peateelt väikese põike eeslinna külasse, siis nägin neid toredaid värvilisi maju. See oli päris suur elurajoon seal nendest majadest.  Bussijuht ütles mulle ilusasti, kui ma maha pidin minema ja sõidutas natuke peatusest edasi kuni teeristini.

Fotod bussist ja bussijuhist ning mina bussis

Minu peatuspaik La Serena’s.

Majutuskohta jõudsin ilusasti, sest see ei olnud bussipeatusest kaugel. Aga maja välisuks oli kinni, koputamise peale keegi ei tulnud ning pidin helistama. Perenaine oli tegelikult sees olemas, aga neil on seal otse tänavale kaks ust ning topelt uksed. Kõige välimine uks peab olema lahti ja seal on teine ukse mille küljes on uksekell. Juhtumisi oli peretütar selle kõige välimise ukse millegipärast lukku pannud. Muidu pidi see olema alati lahti. Seega kõik oli korras, sain ilusti sisse.

See koht, kus ma siin La Serenas peatun, on väike hostel üsnagi kesklinnas. Hinnangud booking.com-is olid head ja asukoht mulle väga soodne. Tänavalt sai kohe registratuuri ja perenaine oli hästi lahke ja meeldiv. Kohe sisse saabudes jõudsid nagu oaasi. Kollased ja oranžid värvid lõid mõnusa sooja olemise, palju lilli ja hästi hubane koht paistis ning täpselt nii see oligi. Ilusas siseõues oli väike bassein ja istumise kohad, lilled igal pool, tõesti mõnus kodune koht. Perenaine selgitas mulle linnas kuhu suunda minna jne. Pakuti muidugi ka päevast reisi pingviine ja delfiine vaatama, aga ma tulin siia, et natuke puhata ja ookeani nautida ning sellest 10 h reisist ma loobusin.

La Serena Hostal Kay

Lisan siia fotod minu ööbimiskohast La Serenas. Väga, väga hubane ja kodune koht, hästi vaikne ja rahulik.

Minu praegused muljed Tšiili majutusasutuse kohta on sellised, et need pigem on üllatavalt palju paremad kui paistavad fotodelt. Ruumid on puhtad ja hästi lõhnavad, kõik on hästi mõnusaks ja meedivaks sinu jaoks tehtud. Inimesed on kõik hästi lahked, rahulikud ja meeldivad. Nad oskavad siin kliente vastu võtta ja inimestega suhelda, on näha, et see, mis mulje neist jääb on hästi oluline ja nad teevad kõik, et sa tunneksid ennast nende juures hästi ja koduselt.

Perenaine rääkis küll sellise aktsendiga, et ma ei saanu temast pea mitte midagi aru. Õnneks on neil peretütar kes rääkis inglise keelt ja 13.a. perepoeg kes rääkis täitsa hästi inglise keelt. Küsisin kus nad õpivad inglise keelt, kas koolis ja perepoeg ütles, et õpib ise, et tal onu oskab ja suhtleb klientidega, et see pole tema jaoks raske.

Kuigi La Serena on kuurortlinn, siis ööd on siin jahedad. Õhtu oli täisa jahe ja ruum ka jahe ning ma võin öelda, et ma panin magamaminne selga oma sooja suusapesu pluusi, millega ma Eestist tulin.

Järgmises postituses kirjutan rohkem La Serena linnast ja sellest mis muljed mul jäid. Kokku olen siin 2 ööd ja ka 2 päeva. Jääge kuuldele, sõbrad!