Key West on USA kõige lõunapoolsem tipp. Kuidas Key West minna, mida seal teha, peamised atraktsioonid. Meie reis Key West toimus 29.juulil. Algselt ei olnud meil sinna sõit kindlalt planeeritud. Kuna eelnevalt oli reisimist ja lendamist juba isegi piisavalt planeeritud, siis mõtlesime, et vaatame, kas jõuame selle sõidu ette võtta. Iseenesest oli meil Key Westi sõiduks aega ainult ühe päeva jagu. Arvestasime, et ainult sõidu peale Miami Beachist Key West ja tagasi kulub aega ligi 8 tundi. Üks ots autoga 172 miili ehk 276km ja ajakulu 3 h ja 46 min. Muidugi oleks saanud minna lennukiga, millega kuluks aega 45 min + muidugi lennujaama minek ja sealsed formaalsused ka, siis polegi tegelikult lennukiga erilist ajavõitu. Lisaks ongi just autosõit sinna huvitav, ühelt saarelt teisele, mööda sildu ja teed mis on rajatud saarte vehele ookeani. Hea, et me seal ära käisime, praegu on ju kõik orkaanist seal räsitud.
Eelnevad ettevalmistused Key West sõiduks.
Auto broneerisime siis eelneval päeval ära, ja selleks, et seal lõunatipus saaks käidud ühe päevaga pidime hommikul kell 8 juba olema autorendi kohas ja startima. Ühe päevaga pidime sellepärast käima, et auto oli vaja õhtul tagasi tuua, sest järgmisel hommikul kell 8:10 väljus meil Miamist rong Orlandosse. Saime USA-s olles ikka kõiki transpordiliike kasutada ?. Teoreetiliselt oleks me võinud ju Miamist edasi Oralndosse sõita autoga, aga me ei võtnud endale seal olles eesmärgiks läbida võimalikult rohkem km autoga, vahepeal on vaja ikka puhata ka ja seda mugavust võimaldab ühistransport.
Meie päev algas varakult.
Seega, hommikul natuke enne kella 8, olime meie juba autorendi koha ukse taga. Töötaja saabus muidugi ise ka täpselt kell 8:00, siis sättis ennast veel natuke sisse. Näitasime oma broneeringut, kuid tema vastas, et kabrioletti ei ole, et meile seda anda. Saame mingi teise auto. Me ei tahtnud sellega kohe nõustuda, sest broneeringut tehes oli seda autot võimalik valida. Minul oli muidu küll ükskõik mis autoga sinna sõita, peamine, et sõidab ja me kõik sisse ära mahume. Kuna teised aga kohe mingi teise autoga ei nõustunud, siis lubas töötaja natuke asja uurida ja palus meil oodata ning mõne aja pärast tagasi tulla. Läksime välja, et osta kohvi ja kui 10 min pärast tagasi läksime oligi töötaja meile kabrioleti välja võlunud.
Siin see meie Mustang on!
Saime halli Ford Mustangi ja sinna sõites ning tagasi sõites tuli meile üsna palju Mustang’i kabriolette vastu, mulle tundub, et see on see siis vist traditsiooniline, et Key West’i peab lahtise autoga sõitma. Teglikult olid neil ja meil samuti katused peal, sest kabrioletiga saaks normaalselt sõitu nautida kusagil linna-rannarajoonis kus pole eriti müra ega liiklust ja pole vaja ka kiiresti sõita. Samuti on selge, et selline auto on maksimaalselt kahele reisijale paras ja heal juhul lisaks veel ühele või kahele väikesele kotikoerale :).
Auto vastu võtmise ja üle vaatamiseks kulus samuti omajagu aega ning kauplesime välja selle, et saame auto viia õhtul peale nende putka tööaega garaaži. Muidu nad sellist võimalust ei paku ja ei taha ka võimaldada, too kas kella 18:00-ks tagasi või järgmisel hommikul. Hommikul meil aga seda võimalust ei olnud. Lõpuks meile anti siiski garaaži aadress ja sinna me võisime viia auto tagasi kasvõi öösel.
Nüüd siis lõpuks ometi Key West suunas teele.
Asusime teele, ühel Key’lt teisele kulgedes. Kahjuks ei saanud nii madala auto aknast eriti häid pilte ja filmi teha, sest teeääred on turvatud betoonist piiretega, mitte nii nagu meil, et Saaremaale sõites meri paistab. Sõit mööda sildu saarelt saarele. Seda lõbu, et lahtise katusega sõita kauaks ei jätkunud, tuul vilistas kõrvus ja pani pea uugama, sest maanteel on kiirus ikka piisav, et tuult tekitada. Samuti paistis päike lagipähe ja küpsetas kõrvu. Ühel reisikaaslasel olidki õhtuks selle lühikese ajaga juba põlved ilusti roosakas punaseks saanud, sest need kohad olid olma päikesekaitse kreemita.
Tee ühelt saarelt teisele, ehk ühelt Key’lt teisele Key’le
Kuna igal saarel oli küla, st asula, siis olid pidevalt kiirusepiirangud ning seetõttu ongi sõit sinna ajaliselt nii pikk. Linnulennult on saarestik selline, erinevaid Key’sid palju. https://goo.gl/maps/PrRjJcR26HR2
Sellel teel tuli vastu päris palju haagissuvilaid, mis oma suuruselt on ikka täitsa korralikud majad. Samuti oli teeääres järjest sagedamini näha haagissuvilate parkimisalasid. Nägime paaril korral sellist huvitavat varianti, et matkabussile oli taha puksiiri pandud jäiga ühendusega auto. Hea mõte, buss parkeeritakse ära parkimis ja ööbimiskohta ning autoga saab siis ringi liikuda, ei ole vaja suure bussiga igale poole sõita. Autod mis neil bussidel taga olid, olid muidugi Ford F150, suured kastiga farmeriautod.
Jahisadamad ja haagissuvilate parklad vaheldumisi.
Stiilinäide haagsisuvilatest, mis kõik on ikka 2 teljelised ja ca 10m pikad
Tagasi tulles tahtsime ühte haagisteparki, mis paistis olevat hästi ilusas kohas sisse põigata ja lihtsalt vaadata milline see on, natuke jalgu sirutada ja ujuda, aga teel oli ees tõkkepuu ja putkaga valvuritädi ,just nii nagu meil vanasti Valgerannas. Tädi küsis sissesõidu eest $5 ning lihtsalt tiiru tegemise ees me seda ei hakanud maksma.
Mida lähemale hakkasime jõudma viimasele saarele, seda tihedamalt oli ka sadamaid kõiksuguste jahtide, paatide ja muude veesõitukitega, mida sai loomulikult ka rentida. Viimane saar, Key West oli kõige ilusam, eks ikka sellepärast, et sinna kogunevad turistid kokku ja seal oli kõige rohkem kohvikuid, poode, ilusaid promenaade ja muidugi palju, palju turiste. Selline see viimane saar ja kõige lõunapoolsem tipp on.
https://goo.gl/maps/CcheyKBJfEy
Mingil määral sarnanes Pärnuga, aga muidugi ilm oli palju soojem ja vesi sinisem ja kõik oli palju puhtam. Oli suur sadam suurte kruiisilaevadega, see saar on üks olulisemaid krusiisilaevade peatuspaiku. Oli parke kus jalutada. Alguses mõtlesime, et läheme ujuma ka seal lõunatipus, aga väljas oli väga palav ning parem oli kulgeda nii, et vahepeal väljas ja siis kusagil siseruumides jahedas ennast jahutamas. Samuti ei paistnud seal olevat kusagil välidušše, et ennast hiljem soolveest puhtaks loputada. Seega lükkus ujumiseplaan tagasiteel mõnda rahulikumasse kohta.
Kõige tihedamalt oli turiste muidugi lõunatipus, mujal saare osas isegi ei olnud väga palju inimesi jalgis liikumas. Wikipedia andmetel oli 2016.a. saare elanikkond ca 26 990. Väga palju on Kuuba mõjutusi, palju müüakse kuuba sigareid ja on kuuba söögikohti. Seal on ilus romatiline viktoriaanlikus stiilis ehitistega vanalinn ja mitmeid muuseume. Key Westis on troopiline kliima, kuid talvel jaanuaris on seal üsna jahe võrreldes muu Floriaga. Keskmine temperatuur jaanuaris on 15C, kuid on esinenud ilma 5C ja 8C.
See oli üks kohvik-muuseum, sisehoovis bassein kuhu alla 18.a. sisse ei lastud.
Sealhulhgas E. Hemingway maja-muuseum.
https://en.wikipedia.org/wiki/Ernest_Hemingway_House#/media/File:Hemingwayhouse.jpg
Samuti president H. S. Trumanni väike valge maja kus ta oli viibinud kokku 175 päeva oma 11 visiidi ajal Key West’i. https://en.wikipedia.org/wiki/Harry_S._Truman_Little_White_House
Olulisel kohal olid seal kuked, jah päris elus kuked, kes jalutasid vabalt ringi ja kiresid nagu ikka külakohas.
Siin ta on, vabapidamisel kukeke. Muidugi oli suveniirikauplus kust sai samuti jõuluasju osta. Suveniiripood koos jõuluvidinatega. See tänav on täitsa rahulik ja inimesi eriti polegi.
Siin käisime söömas ühes tõelises USA söögikohas Denny’s, kus praed olid jälle ameerikalikult topelt suurusega. Karbonaadil 2 suurt lihatükki ühes praes, lisaks hunnik riisi, friikaid ja veel krevette ka. Kanafileed samuti 2 tk. Hinnaklass oli normaalne, umbes $7 – $10 ringis üks praad.
Interjöör eht ameerikalik filmides nähtud söögikoht.
Kõht sai täis terveks ülejänud päeva teiseks pooleks ja õhtusööki polnudki vaja. Muuseumide külastuseks aega ei jäänud, vähemalt südaööks tahtsime oma Miami Beachi paika tagasi jõuda, sest hommikul kell 8 väljus meie rong Orlandosse.
Minu kanafilee duubel koos köögiviljadega maksis $7.
Tagasiteel käisime ujumas ühes vaikses teeäärses ujumiskohas mis sinna sõidul silma jäi. Vesi oli selge ja sinine ja lausa kuum võiks öelda. Tee Miamisse kulges tagsi samuti kui tulleski, ainult siis ei olnud enam nii põnev ringi vaadata. Kõik oli samasugune. Miami Beachis oli õhtul vihma sadanud nagu igal õhtu. Viisime auto ära garaaži ja nägime täitsa huvitavat asja mida mina enne pole näinud. Kui auto uksed olid lahti, siis tekkis pimedas ukse kõrvale maha suur Mustangi hobusekujuline märk. See oli valguskujutis nagu hologramm. Kahjuks olid meil telefonide akud tühjad, sest Miamis oli tarvis googli kaarti kasutada õigesse kohta graaži jõudmiseks. Õhtutuledes Miami oli ka väga ilus, aga sellest ei saanud samuti fotosid samal põhjusel teha. Igatahes jõudsime tagasi ilusti, auto panime graaaži ja võtmed kästi panna juhi istme alla. Seega kui keegi on USA’s ja leiab lahtiste ustega auto, siis vaadake kas võtmed on juhi istme all. Neil on seal selline komme. Autot ära vist ei ärandatud, sest meile selle hinda rendiarvele ei lisandunud ?. Hommikul ootab meid ees rongisõit Oralndosse filmimaailma. Peatse kuulmiseni!
