Enamasti on autod musta värvi, laiade velgedega ja vähemalt igast kolmandast autost mis mööda sõidab kostab kõva tümps, ikka räpp. Kodus tagasi olles ei saanud ma tükk aega aru mis siin tänavatel teisti on, muidugi on siin liiklust vähem, aga ei kuule ka muusikat. Haagiselamud ja haagissuvilaid on palju ja need on ka vähemalt 1,5 x suuremad kui meil siin liikumas. Kodudes on gaasipliidid, mis on nagu tuumajaama jutimispuldid: suured, ja nupud on taga seinas. Kahjuks ei teinud neist fotosid.
Oma asupaigast Brooklynist sõitsime kesklinna metrooga umbes 30 min. Ja metrood ning metroode süsteem on neil üsna arhailised. Kõik metrood on ühtlaselt hallid nii seest kui väljast.
Sellised nagu siin:
 |
| Mõnes medtroojaamas olid seinu kaunistamas sellised kivimosaiigist pildid |
NY metroo oli erafirmade käes ning on näha, et sinna pole eriti viimase 10-15 aasta jooksul küll mitte midagi investeeritud. Infot väljumise aegade kohta on üsna vähe, vahel ainul jaama ühes otsas ja üsna väikesed tablood. Rongid käivad üsna harva, ning sissepääsud on ainult pabreist magnetribaga kaardiga, mitte plastikaardiga.
Olles kätte saanud oma New York passid (NYP) asusime eesmärke täitma :).
See kauplus kust me NYP kätte saime asus Wall Streeti lähedal kus on muidugi The Trump Builing ja tuntud börsihoone. Mulle isiklikult ei jätnud Wall Street mitte mingit muljet. Ilmselt oleks see muljet jätnud 30. aastat tagasi.
Praeguseks on seal need kõrghooned siiski nö üsna “vanad mudelid” ja kuna kesklinn on seal juba ammu täis ehitatud, siis ei ole seal ka uuema ja moodsama arhitektuuriga klaasmaju silma rõõmustamas. Ainukesed kaks uuemat ongi uus WTC maja ja selle kõrval
 |
| Börsihoone |
 |
| Päikest ja taevast eriti ei paista, ainult siis kui pea kuklasse ajada |
11. september 2001 muuseum oli muidugi muljetavaldavalt suur, selles mõttes, et kõndimist oli palju. Eks see on ju rajatud nende eelmiste kakskitornide asukoha alla ning eksponeeritud on vanu ehituskonstruktsioone, mis on säilinud, päästetöödes osalenud tuletõrjeautot jne, jne. Igale poole muuseumidesse sisenemiseks tuli enne läbida turvakontroll. Kotid vaadati läbi ja minek oli nagu lennukisse, nii selles muuseumis kui kõikides teistes kohtades. Kuigi tänavatel ma eriti ei pannud küll polisteiautosid ega partulle niisama valvamas tähele. Erinevalt praegusest Euroopast, kus iga turismiobjekti läheduses ja olulise platsi igas nurgas seisavad polisteiautod.
Siin siis on see muuseum väljast ja seest. Kõrval paistab uus WTC hoone ja
 |
| 11.09 memoriaal. Augud kuhu voolab pidevalt vesi. |
 |
| Uus WTC hoone |
 |
| Madal ehitis on uus metroode transit hub |
 |
| Hukkunute nimed 11.09 memoriaalis |
 |
| Selline siis oli vaade enne 11.09.2001.a. |
 |
| Konstruktsioonide säilmed |
 |
| Maja katusel olnud tornitipp |
 |
| Päästetöödel osalenud tuletõrjeauto |
Memoriaali territoorium oli suur ja aega ja kõndimist oli omajagu.
Edasi siis Empire State Buliding. Seal oli meil NYP sees külastus kuni 86 korruseni, aga meie ostsime juurde 102 korruse külastuse, mille eest pidi kummagi eest $20 veel lisaks välja käima. Nagu fotol näha, on see kõrgem ka Pariisis olevast Eiffeli tornist.
 |
| Vaade New Yorkile Empire State Building 86 korrus |
 |
| Taamal Manhattan ESB 86 korrus |
 |
| Empire State Buildingu tipus olev torn |
Linna sai vaadatud ja pildistatud igast küljest, aga tegelikul oli 86 korruselt parem fotosid teha. 102 korrusel oli klaas ees ja sealt normaalseid fotosid teha ei õnnestunudki. Samuti ei ole sells kõrguses linnale vaatel mingit vahet tunda selle 16 korruse võrra ei näinud midagi kaugemale. Seega kui lähete, tasub kindlasti sinna ülesse minna, aga piisab ka 86 korruse külastamisest. Eks me neid torne külastasime veel mitmeid nagu Top of the Rock (Rockefeller Centeri kõrgeim korrus) ja Torontos teletorni kõgeim korrus.
Järgmine sihtpunkt Madison Square Garden, mis on NY suurim spordi, kontserdite jm suurürituste koht. Ajaloolist infot saate netist ise ka lugeda, seda ei ole mõtet siia ümber kirjutada, aga ehitatud on see 1968.a. ja viimane suurem rekonstrueerimine tehti 2013.a See mahutab üle 20 000 inimese. Meil oli NY passiga nö all-access tour, see tähendas, et koos giidiga saime käia läbi kõik ruumid ja kuulsime kogu ajaloo. Alustades sellest, mis kleidis ja millal esines seal Marilyn Monroe, kui ta laulis seal president J.F. Kennedy’le kuulsat sünnipäevalaulu, ja kui palju miljoneid see kleit maksab praegu ning lõpetades nende oluliste spordisündmustega nagu boks, korvpall.
Siin ta siis on, Madison Square Garden
 |
| MSG sissepääs |
 |
| MSG üks 4-st õllelaost |
Saime teada, et 1970.a. võitis New York Knicks seal esimest korda meistrivõistlused ja mis punktisummaga võit tuli ja mis minutil mingid olulised korvid visati (seda ma muidugi ei mäleta).
 |
| Saali põrandal |
Samuti detailid Joe Frazier ja Muhammed Ali vahelise poksimatši detailid 1971. aastast. Kogu saali välisringil olid kuude ja aastate kaupa toodud välja tähtsündmused, kontserdid, spordivõistlused jm mis seal olid toimunud. Mulle tundub, et see ongi nende ajalugu mida nad loovad, umbes alates 60-ndate lõpust 70-ndate algusest ja sisaldab peamiselt spordi-, poliitika ja popmuusika staaride kohta infot. Väga olulised on sealjuures asjade hinnad ja ka see, kui palju miljoneid praegu mingi asi maksab, mis näiteks oli seljas või kasutusel kunagi 1970 mõnel staaril. Meie pääse võimaldas ka sissepääsu nö Lexus suitide VIP alale. Seal on eraldi kööginurgada, sööginurgaga loožid, mis ostetakse ette ja mille eest tuleb aastas maksta 1,8 milj USD.
 |
| Knicks’i meeskonna riietusruum |
Saime külastada ja sisse piiluda ka korvpallimeeskonde riietusruumidesse ja väljanäituseks klaasi taha olid pandud kuulsuste spordisärgid. Samuti külastasime köögipoolt ehk suurt õlleladu kus oli ligi 19 sorti erinevat õlut suurtes vaatides. Tuur kokku kestis umbes 40 minutit ja olime selleks päevaks juba infost küllastunud ja väsinud.
Vahepeal õnnestus meil osta jäätist mis maksis $9 üks, aga vähemasti oli see suur ja ka hea. Lõunat sõime ühes Itaalia söögikohas kus ühe peale läks toit maksma umbes $18 ühele ja see oli poolenisti iseteeninduskoht nö buffet, aga söögiriistad (noad ja kahvlid olid plastikust). Söök ise ei olnud paha. Arusaadav, miks fast food on populaarne, sest seal saab $18 eest süüa kaks inimest. Võib veel mainida, et enamus söögikohti, ka tuntud kiirsöögikohad, näevad paljud seest välja sellised, et meie Terviseamet paneks need kohe kinni ?. Selles osas on seal elu palju lihtsam kui meil. Ka inimmassid tänaval on enamasti riietunud T särkidesse, samast materjalist pükstesse mis näevad välja nagu oleks neid vähemalt aasta aega juba kantud. Ei mingit pidulikkust ega sätitust linna minekuks nagu meil. See seltskond, kes konstakingades kõlbistab seal tänaval ei liigu, vaid kõlbistab ilmselt ühest autost teise ?. Neid me kahjuks seekord ei kohanudki, aga ehk järmine kord.
Central Parki külastuse lükkasime edasi, sest jalad olid juba väsinud ja suures linnas tulevad läbitud kilomeetrid kiirest. Iga päev kõndisime umbes 15 – 17 000 sammu, mis on tugevalt üle 10 km. Samuti oli esimestel päevadel väsitav see pidev inimmass ja müra tänaval, metroodes jne. Suundusime oma NY koju Brooklynisse kuhu sõiduks kulus meil teatavasti ca 30-40 min.
Olles koju, oma majutuskohta jõudnud, läksime supermaketisse süüa ostma. Enne vaatasime kaardilt kus on mingi suurem kauplus ja mis oleks ka lahti. Minna oli umbes 2 km ringis. Teel poodi minnes jäi silma, et iga 3 maja all oli juuksur, mis oli kell 9 ja 10 õhtul avatud ja inimesi täis, st kliente, kes lasksid siis endale vastu ööd soengu pähe teha. Ma pole varem tõesti näinud nii tihedalt tänaval asetsevaid juuksuritöökodasid. Suur supermarket kuhu me lõpuks jõudisme oli mitmekorruseline ja küll täista suur, aga väljast nägi välja nagu mahajäetud tehasehoone; betoonist, mitte ühtegi akent ei olnud ja väljas katusel oli küll üks silt, mille järgi me saime aru, et see peaks nüüd siis see koht olema.
Kaupa oli palju, I korrusel toidukaubad ja veel 2 korrust muud kaubad. Eks ta rohkem selline kauplusladu oli. Kui hindu võrrelda, siis olid seal väga soodsad muruniidukid ja suured gaasigrillid (hind vähemalt 2x soodsam kui meil siin Eestis).
Väike tänavamelu.
Kahjuks ma ei taibanud teha fotosid sellest ega tänavast, siis ei olnud veel plaani blogima hakata.
Kahjuks on siin selleks keskkonnas küljendamine väga tüsilik tegevus. Kirjutan juttu umbes 30 min ja siis küljendan 3 tundi nagu wordis ja pärast on pildid ikka vales kohas. Seega edaspidi kirjutan jutu ja lisan pildid ja videod alla. Proovisin küll, aga kahjuks ei saa siin ilusat küljendust teha ?
Tundub, et pean iga päeva kohta eraldi postituse tegema. Tuleb veel New York III.
