Kuurortlinn La Serena.
Kuurortlinn La Serena on natuke sarnane meie Pärnuga. Samas on see Pärnust 4 korda suurem, aga 10 korda rahulikum. Tõepoolest, inimesed on siin kõik hästi rahulikud ja meeldivad. Turism on siin linnas peamine sissetuleku allikas. Tänaval muudkui naeratatakse ja öeldakse “Hola!” La Serena ei ole tüüpiline turismisihtkoht Tšiilis, vaid kuurort puhkajatele. Turistid, kes siia tulevad, tulevad puhakama. Siin pidi olema kõige rohkem nende enda siseturiste. Turiste väljastpoolt tuleb enam Kanadast, Saksast ja mujalt Euroopast. Mul on hea meel, et ma siia tulin, sest see on tõesti mõnus koht pärast Santiagot ja kahte päeva reisimist.
Teine päev La Serenas.
Teise päeva hommikul äratas mind La Serenas väike maavärin, mis minu jaoks tegelikult väga väike ei olnud. Voodi liikus nagu oleksin rööbastelt maha sõitva rongi kupees. See oli umbes kella 7:30 paiku ja ärganud ma olingi. Küsisin majaperemehelt üle, et kas ikka oli maavärin. Ta ütles, et ahjaa, oli küll väike värin. Eile olevat olnud palju suurem ning neil raputab pidevalt. Sain uue elamuse osaliseks. Hommikusööki serveeritakse siin personaalselt. Küsitakse, mis kell sa sööd ja siis tehaksigi sulle valmis soe praemuna ja soojad saiad ning pressitakse värske mahl. Ühel hommikul sain melonimahla, teise hommiku mahlast ma ei saanud aru mis see pidi olema, aga oli hea. Peremees ütles mulle vilja nime, aga see sõna ei öelnud mulle hispaania keeles midagi.
Võtsin ette väikese jalutuskäigu linna ja randa.
La Serena rand.
Ilm on La Serenas huvitav. Öösiti ongi päris jahe ja kuni kella 11.00-ni oli mõlemal päeval praktiliselt pilves ja jahe. Siis läks aga selgeks ja soojaks. Päeval ei ole väga kuum, temperatuur on 22 – 25C ringis. Rahvas tuli randa umbes kella 15:00 paiku, siis oli rand pungil rahvast täis. Kuna siin puhub kogu aeg väike briis, siis see jahutab päeval ja õhtul läheb ka kiiresti jahedaks.
Oluline on siin muidugi rand ja rannaäärne vaatamisväärsus tuletorn mille juures kõik pilti teevad. Rand on pikk ja rannas käivad spetsiaalseid kollaseid veste kandvad töötajad, kes korjavad ära prahi ja klaasikillud. Ühesõnaga kõik jama, mis päeva jooksul võib liiva sisse sattuda. Suured hotellid asuvad mere ääres, vanalinnast eemal. Nii ongi mõistlik ja nii ka igal pool tehakse, et vanalinn jääb puutumata, et oma hõngu säilitada. Uusehitistest tehakse uued rajoonid. Lained olid kõrged ja punased lipud välja, seetõttu ma ujuma ka ei läinud, aga lasksin ennast lainetel märjaks kasta küll. Laine tuleb kiiresti, sellest ma juba sain aru Valparaisos. Sa ei saagi pihta millal tuleb see suur laine, mis sind üleni märjaks kastab.
Mul oli plaan minna ühte söögi kohta, mis oli rannas. Olin selle varem endale ära märkinud, vaatasin googlist arvustusi. Selgus, aga, et see koht oli oli liiga kaugel. Randa oli mul minna ca 2 km ning rannas kõndisin veel ca 2 km. Kõht hakkas juba tühjaks minema ning nagu arvata võite, siis on seal üks söögikoht teise järel. Kuna mulle meeldib ka katsetada, siis läksin tunde järgi lihtsalt kuhugi sisse. Inimesi on palju, aga samas on söögikohti ka nii palju, et mingeid järjekordi pole. Tavaliselt tuuakse toit vähemalt 10 min jooksul ja see on loomulikult värskelt tehtud. Eelistan siin muidugi mereande süüa ja sõin mereandidest suppi, mida soovitati. Neil on supid hästi paksud ja tummised, pigem hunnik igasugust kraami ja natuke keeduleent lisaks. Tegelikult saab siin igal pool väga hästi süüa. Pole karta, et söök hea ei ole. Portsjonid on sama suured nagu USA-s ja Hispaanias.
La Serena vanalinn.
Vanalinnas on suured pargid ja mõnusad promenaadid. Pargid on neil väga olulisel kohal ja seal käivad inimesed puhkamas ja jalutamas. Juhtumis sattusin väga ilusasse parki, mis on Jaapani aed, ning kutsutakse La Serena südameks. Sinna sissepääs maksis 1000 pesot, ehk 1,3€. Väga sümboolne tasu, sellise ilus pargi võiks meil ka kusagil rajada, mitte kesklinna uusi klaasmaju ehitada.
Muidugi on siin mõnuasid kohvikuid ja restorane ja lihtsalt mõnus jalutada. Kesklinnas on veel teinegi park ning seal on iga päev väike käsitöölaat. Seal müüakse suveniire, ehteid, nahast tooteid, emu õli, jäätist, värkset mahla jne. Nad ise armastavad süüa ikka palju nö sandwich’i laadseid võileibu või täidisega suuri pirukaid. Park oli rahvast täis nagu siin kombeks, noord, vanad, pered, lapsed, paardi. Kõik lihtsalt olid ja chillisid.
Teisel ööl oli juba soojem ja enam suusapesuga ei maganud. Majutuskoht oli hästi vaikne ja rahulik. Üldiselt siin ongi, et inimesed kes tahavad suhelda või pidutseda lähevad välja. Majutuskohtades on vaikus ja rahu. Kuna minu lend läks õhtul, siis oli mul veel kuni kella 15:00-ni aega linnas olla. Saigi täpselt 2 päeva täis :). Sain seega lõpuks ka hosteli basseinis ujumas käidud ning plaanisin ühte kohta sööma minna, mille olin eelmisel päeval valmis vaadanud. Vaatasin, et aega hakkab napiks jääma ja astusin ühte üsna suvalisse kohta sisse. Oma üllatuseks sain seal sellise vägeva mereanni supi, mis annab silma ette meie kõige uhkematele restoranidele. Lihtsalt pean selle supi ja koha fotod siia panema. Supile käis juurde riis ning peale raputamiseks röstitud pistaatsia pähklid, mis olid koorega, aga nende koor oli veel pehme. Supis olid kõik karbid mida andis panna, kammarp ja ja suur krabi. Super hea kõhutäis.
Teekond edasi põhja.
La Serenast viib mu reis mind edasi veel põhja kohta nimega San Pedro de Atacama. Sinna ma lähen samuti lennukiga, sest bussisõit kestaks sinna 15-17 tundi. Kuna San Pedro de Atacamale on lähim lennujaam Calama, siis lendam ma sinna. Sealt edasi on minna veel 110 km. Seekord on mul tellitud lennujaamast transfeer hotellini ja ühistranspordiga ei seikle. Calamast saaks minna küll ka bussiga San Pedro de Atacamasse, aga viimane buss minu info järgi läheb kella 15 paiku. Minu lend jõuab sinna aga kl 19:51, võimalik, et saab ka bussiga minna, aga igaks juhuks tellisin transfeeri.
Vaata minu järgmist lennuteekonda siit. ning sõit edasi San Pedro de Atacama siit. Hasta luego mis amigas y amigos! Näeme hiljem, mu sõbrad!
