Reisiblogi eestlased maailmas. Kanada Toronto

Toronto ja Canada’s Wonderland 25.- 27.juuni 2017

Toronto ja Ontario järv. Vaade CN Tower’ist
Niisiis, 25. juuni hiline õhtu ja oleme Torontos. Esmamulje Torontost on hea, kesklinnas särvad tuled, klaasist kõrghooned nagu ikka suurlinnades. Bussi aknast vaadates tundus Toronto kuidagi ilusam kui NYC ja nii ta tegelikult oligi, vähemalt minu silmis. Ilmselt mõjutas mind see, et Toronto on uuem, ehitised on uuemad. Nagu eelmises osas sai mainitud asus meie majutuskoht ca 30 min sõidu kaugusel bussijaamast ja seega ka kesklinnast, sest bussijaam asus kesklinnas ja sinna sõita oli vaja ainult ühe transpordivahendiga, trammiga. Sinna minna ei olnud keeruline, oli ju eelnevalt kõik ära vaadatud kuhu ja millega minna.
Nagu NYC oli ka siin enne saadetud e-postile info kust ja kuidas võtmed saame, mis on lukukood, Wifi koodid jne. Lisaks saatis üürile andja meile veel lisateavituse, et maja trepil hangimine ei ole sobilik ja samuti juhtis tähelepanu, et mitte pidada pidusid, sest naabrid pidid olema väga tundlikud. Kuna Torontos oli meil vaja rentida auto Canada’s Wonderlandi sõiduks, siis oli meil vaja autole ka parkimiskohta ning selle maja tagahoovis oli meile koht olemas. Rendiautod olid meil samuti juba enne kodus broneeritud, nendes kohtades kus oli vajadus või plaan autoga sõita. Nimelt on asi selles, et kui mõtled, et lähed kohale ja rendid auto, siis ei pruugigi üldse autot saada või siis on valik väike ja pead mingi imekalli auto rentima, sest eks ikka soodsamad on populaarsed. Siis, kui me selle Toronto majutuskoha broneerisime, ei olnud selle koha kohta mitte ühtegi arvustust kirjutatud, magamiskohti pidi olema 7 ja kirjelduse järgi ka eraldi, magamistube 2, st +1 elutuba juurde. Fotosid ei olnud vooditest ja ei olnud teistest tubadest. Oli foto ainult elutoast, seal olevast pikast lauast ja suurest telekast. Korterisse kohale jõudes selgus, et normaalseid magamiskohti siiski nii palju ei olnud kui oli lubatud. Elutoas olid 2 kunstnahkset diivanit mis olid täpselt sarnased NY korteris olnutega, mis lahti tehes olid küll natuke laiemad, umbes 1m magamiseks, aga jäi jälle pikkusest magamiseks puudus. Siiski ei olnud need nii lühikesed kui NY-s, umbes 150 cm pikkusele inimesele. Seega kuidagi seal poisid magada said. Teistes kahes toas olid laiemad voodid küll, aga madratsid olid iidkõvad, lisaks oli voodites vooidpesu vahetamata ja minu voodis oli 3 kihiti kasutatud voodilinu üksteise otsa tõmmatud. Ilmselgelt olid siis üürnikud ise iga kord jälle uue voodipesu vist vanale peale tõmmanud. Tundus, et see kes korterit välja rentis eriti selle puhutusest ja heakorrast ei hoolinud. Köögis oli prügikast ka täis. Õnneks leidisme kappidest igale ühele veel puhta voodipesukomplekti. Mina kraamisin kõik need vanad linad madratsilt maha. Lisaks võtsin madratsilt ära ka transpordikile, see oli samuti ümber. Sama kilega madrats oli ka NY korteris ja ilmselgelt on see taotluslik, et madrats ei määrduks. Mina siiksi ei kavatsenud selles kiletatud mittehingavas hunnikus magada ja NY’s koorisin samuti madratsi kile seest välja. Pärast seda magamiskotadega möllamist oligi kell jälle pärast südaööd ja tagumine aeg magama minna. Järgmisel päeval st 26.juunil oli poistel plaan minna terveks päevaks Canada’s Wonderlandi ehk suurde lõbustusparki. Meie USA tuttav noormees Justin lubas tulla koos teistega sinna. Piletid olid kodus netist juba varem ära ostetud ja hind oli ca 34€, st 3x odavam, kui näiteks USA Orlando Disney World’is. Atrakstioonid olid aga kindlasti sama vägevad. Sõber Justin ostis endale jookide paketi mis maksis üle 11€ ja sai jooke võtta piiramatult. Lisaks võttis tema ka söögipaketi mis maksis ligi 25€ ja sellega sai süüa iga 90 min järel, valikus olid mingid kindlad söögid. Seega kulub neil seal jookide ja söökide peale lisaks teine sama palju kui maksab pilet. Eesti noormehed ostsid süüa jooksvalt, pizza Margarita maksis näiteks 8 CAD, mis on umbes 5.50€, samad hinnad nagu meil ja kui süüa ühel korral, siis igal juhul kasulikum ja ka tervislikum. Eks see näiliselt soodsam paketi hind meelitabki siis pidevalt sööma ja jooma, kus ülekilod hakkavad kergelt tulema. Lisaks tuli rentida kapp seljakottide hoidmiseks, sest nendega loomulikult ei saanud atraktsioonidele minna. Kapi rent päevaks oli 20 CAD (13.50€ kahe peale).


Nüüd aga tagasi 26. juuni hommikusse. Canada’s Wonderlandi pidime minema autoga, sest see oli Torontos meie ööbimiskohast umbes 40 km kaugusel ning ühistranspordiga sinna minna polnud võimalik. Kuna meie täiskasvanud ei plaaninud oma päeva lõbustuspargis veeta vaid soovisime natuke linna ka vaadata, siis oli meil vaja sõita tagasi Torontosse, hiljem poistele järgi ja siis jälle Torontosse tagasi. Autorendi koht oli meie korterile üsnagi lähedal, kuid läksime sinna ikka trammiga, mida asendas buss. Meil oli broneeritud Hunday Elantra, aga saime Ford Tauruse, mis oli 1 kuu vana 3.5L V6 mootoriga, sisse ehitatud GPS-iga. Ühesõnaga hea auto kiirteel kihutamiseks ja kiirendamiseks. Torontost väljasõidu esimese osta pidin mina sõitma, see oli üldse minu elu esimene sõit suurlinnas, 6-realisel kiirteel. Kuna ma üldse ma ei kasuta Eestis sõiduks GPS-i, siis ka esimene kiireel- välismaal-GPS-iga orienteerumise sõit. Muidu on Riia suurim linn kus ma olen autoga ise sõitnud, aga Riia on ju väike Toronto kõrval.

Meie ühe otsa teekond oli järgmine, sõitsime seda osta 4 korda :).


Ega seal see 6 realisel kiirteel sõit nii väga hull ei olegi, kordades lihtsam ja mõnusam kui Tallinn-Tartu maanteel. Liiklus on sujuvam, kõrval sõitjad saavad aru, et teistel on vaja ka ümber reastuda ja seda on seal vaja pidevalt teha. Minu jaoks oli harjumatu see, et ma pidin seda GPS-i jälgima, olen harjunud kaardilt enne vaatama kuhu sõidan, jätan teekonna meelde, jooksvalt vaatan vajadusel üle. Minu jaoks ongi GPS-iga sõit seetõttu ebameeldiv, et pean jälgima seadet, mitte ei saa vaadata ümbrust ja jätta meelde kus ma olen. Õnneks teised aitasid ka kõrvalt vaadata millal ja kuhu maha keerata, GPS-i tarkvara oli uus ja väga ajakohane, ütles ise ära ka kõik reastumised jne.  Kiirused on muidugi kiirteel suuremad ja kuna kõik rajad on autosid jooksvalt täis, siis on vaja neid päris palju jälgida. Samas, ei märganud ma Kandas mitte ühtegi kihutajat, kes ridu vahetades sõeluks, kogu liiklus oli vaatamata autode rohkusele palju, palju rahulikum kui Eestis. Muidugi me sõitsime Kanadas autoga ka ainult ühe päeva.

Huvitav oli veel see, et kogu USA ja Kanada reisi ajal mis me maanteedel sõitsime nägin vist ainult kolmel korral mootarattaga kedagi sõitmas ja mitte ühelgi neist ei olnud kiivrit peas ega sptetsiaalselt mootorratturi riietust seljas. Vist on meil siin põhjamaades mootorrattureid nii palju, et külmal talvel kapis olnud inimestel on tarvis ennast välja elada ja suvel ratastega kihutada.
Lõbustusparki nägime meie ainult eemalt suurest parkalast väravate tagant. Painime noormehed maha ja suundusime ise Torontosse tagasi.
Meie rendiauto

Canada’s Wonderland


Vaade ühelt atraktsioonilt

Ega meil selles osas mingit kindlat plaani ei olnudki kuhu täpsemalt Torontos minna. Olime küll eelnevalt migeid kohti kodus juba valmis vaadanud ja google mapis ära märkinud, kesklinn, Hiinalinn, mõned muuseumid, aga täpset tegevuskava ei olnud. See oli tegelikult viga, et täpset plaani polnud, sest kohapeal mõeldes ja uurides kulub juba pool aega otsimise ja mõtlemise peale. Esmalt otsisime kesklinnas parkimiskohta, parkimine on muidugi tasuline, 1h = 10CAD. Seejärel käisime söömas, siis hakkas vihma sadama ja kesklinnas jalutamisest ei tulnud midagi välja suundusime auto parkimiskohta. Üle tunni oligi juba läinud nagu niuhti. Üldiselt on soovitav suurilnnades kasutada ühistransporti, eriti kesklinnas liikumiseks, sest ise autoga sõites kulub mõttetult aega orienteerumiseks ja ühes ning teises kohas parkimiskoha otsimiseks. Ühistransport on üldjuhul kiireim ja soodsaim valik linnasiseseks liikumiseks. Aga mis teha, hetkel oli meil auto ja sellega oli vaja sõita ka noormeestele lõbustusparki järgi. Olime vahepeal uurinud ka kohalike inimeste soovitusi kuhu minna ja otsustasime liikuda Hiinalinna ostsima ja nö Kensingtoni linnaosasse.

Tänu GPS-ile jõudsime sinna valutult kohale, parkeerisime jälle auto, muidugi tasuline parkimine ja hakkasime kulgema jalgsi. Selgus, et Kensington ja selle osa Hiinalinn on täitsa lahe piirkond, selline Tallinna Kalamaja ja Tartus Supilinna laandne vanasti, kuid praegusel ajal võiks võrrelda Tallinna Telliskivi loomelinnaku ja Tartus tekkinud Aparaaditehase piirkonnaga, aga mitte päris. Kaardil näeb see piirkond välja järgmine. https://goo.gl/maps/AKGiXxjGM7T2

Kensingtonist sai tehtud üsna palju pilte. Seda aktiivset hipilike kohvikute ja poodide piirkonda on umbes 4 tänavavahet (blokki) ja siis veel paar tänavat peamiselt Hiinalinnaosa.
Kutsutakse seda Kensington Market (turg), kuigi mõeldakse kogu väliala mitte ainult turgu.

Väga lahe ja omapärane jalgaratste hoidik ?
Sellised need enamus poode ja kohvikuid välja nägid

Metall-loomad aias

Metall-loomad aias

Lihtsalt tänav

Hõbeda pood kus sooviti, et me laulaks ABBA Chiquita laulu, sest pidime välja nägema nagu ABBA tüdrukud.
Tõsti ta on, üks oli blond ja teine brünett Põhjamaa naised.

Haljastatud auto

Hea muruauto istumiseks

Omapärane Grafitiga maja tänavanurgal

Graffitit oli seal päris palju ja ilusat

Leidus ka hoolitsetud elamuid aiakesega

Mona Lisa vaatab kõike pealt

Tänavavaade

Üsna sarnane Supilinnale 

Muidugi oli iga teine kingipood ja kohvik

Mulle meeldis see, et siin olidki asjad tegelikult ka vanad. Meil on tehtud need kohad sellised, et on nö uued vanad kohat, tehtud lihtsalt välimuselt vanaks. Eks seal oli ka mõningaid selliseid klatsitud turistide kohti mis on TripAdvisoris soovitatud, aga just sellised kohad mulle muljet ei avalda. Enamus kohti olidki sellised ehedad. Meie korteris oli gaasipliit, mis oli ilmselt 70-ndate algusest, igavene suur umbes 1×1 m ja suurte nuppudega. Samuti oli meie korteri lähedal üks kohvik tänavanurgal, kus samuti oli suur kohvimasin ja see oli ka 70-ndates aastatest. Kohvikute mööbel ja muu sisustus oli samuti tegelikult ka vana ja kulunud ja see oligi lahe ning seda oli aru saada, et see polnud spetsiaalselt nii tehtud, vaid olidki vanad asjad käigus ja sageli igaüks ise ajastust. See ongi õige, et kui üks asi töötab, siis ei ole teda vaja minema vistada ja prügimäele viia lihtsalt sellepärast, et ta pole enam moodne.  

Piimatoodete poe vaateaken

Kaktused tänavaturul
Kui lähete Torontosse, siis soovitan soojalt sinna minna ja varuda rohkem aega ka istumiseks ja chillimiseks. Seal samas kõrval on ka Little Italy kuhu soovitati minna, aga no ei jõudnud ikka ühe päevaga igale poole. Noormehed lõbustuspargist ära otsitud ja kodus tagasi. Järgmisel päeval on plaanis Toronto teletorni külastus, õhtul kell 16:10 oli meil juba lend Torontost Miamisse, hiljemalt 13:30 pidime minema UP Expressiga linnast lennujaama. Seega hommikul tuli koos kohvritega korterist lahkuda, algselt oli plaan viia kohvrid bussijaama pakihoidu kus pidid olema hoiukapid.

27.juuni hommik. Õhtul muutus see plaan, et kohvid viia bussijaama pakihoidu. Netist oli leitud infot, et seal hoiustamine ei olevat väga turvaline. Kuna meie USA sõber Justin pidi hommikul hakkama autoga USA-sse sõitma ja Pearsoni lennujaam kust läks meie lend jäi talle teele, tuli kusagilt mõte, et tema viib meie kohvid ära lennujaama pakihoidu. Ma korra küll küsisin seda, et kuidas ja kas meie saame siis kohvrid kätte kui tema sinna need hoiustab. Oli mõte, et ütleb seal meie andmed ja saadab meile tšeki telefoni. Ega midagi, asus tema meie kohvritega teele ja meie asusime teletorni poole teele. Kui me hakkasime Teletornile lähenema helistas sõber ja teatas, et ta ei saa meie kohvreid siiski lennujaama pakihoidu jätta, kohvrid peab andma see sama isik kes need ka pärast välja võtab, turvakaalutlustel. Loogiline on, et praeguses pidevas terrorismiohus see nii on. Sõber hakkas siis meie kohvritega tagasi linna sõitma, et neid meile teletorni juurde ära tuua. Mõtlesime, et jõuame selle ajaga kui tema sõidab tornis ära käia. Tegelikult me kahekesi jõudsimegi jooksujalu käia kõik korrused läbi ja isegi kõige kõrgema korruse nö SkyPodi läbi joosta. Tegelikult ei olnudki see enam nii huvitav, kui tundus kodus kohti valides, kuhu minna. Võimalik, et sellepärast, et olime NYC’s isegi juba kahes tornis käinud ning suurlinn oma klaasist pilvelõhkujatega on pea igal pool samasugune. Kuigi meie majutuskoht asus üsna lähedal Ontario järvele mille ääres Toronto asub, siis kahjuks me järve ääärde ei jõudnudki, nägime seda ainult teletornist. Praegu mõtlen, et oleks pidanud teletorni asemel valmima hoopis järve äärde mineku või midagi muud. Aga ega seda enne ei tea kui pole neid kohti läbi käinud ja niimoodi tulevadki reisikogemused. Eks siis on põhjust uuesti tagasi minna :).

Mõned stiilinäited Toronto vaadetest teletornist.


Sõber jõudis kohvritega siiski natukene varem kohale kui meie, lisaks ta ei pääsenud autoga teletornile väga lähedale. Oli selge, et sõber hilineb tööle 2 tundi kuhu ta pidi jõudma lõunaks. Seetõttu jätsime 32 CAD mis me olime andnud talle kohvrite hoiustamiseks temale kaotatud töötundide  ja kütuse kompensatsiooniks. Lisaks oli sõber saanud lennujaama parklas 75CAD trahvi, eks seegi tuli meil tasuda. Kokku läks siis see kohvrite nö hoiustamine sõbra autos maksma  umbes 75€. That’s life nagu öeldakse.
Toronto lennujaamas tegime alguses justkui masinas endal ära shelf chek in’i, aga kuna masin ei trükkinud meile ja paljudele teistele ka välja pagasipileteid, siis oli meil vaja seist uuesti sabas ja teha kioskis uuesti chek in. Minu poeg sai enda piletile SSSS, mis tähendas topelt turvakontrolli ja läbivalgustamist ning läbiotsimist. See oli päris põhjalik ning samuti kästi selle käigus siise lülitada laptop, ilmselt kontrolliks kas ikka on arvuti. See valik on juhuslik ja piletile paneb selle masin nii nagu temale meeldib või kes temale meeldib. Kanada lennujaamas tehti ära ka USA-sse sisenemise tolli protseduurid, deklaratsioonid, sõrmejäljed, foto jne. Nüüd saime teha seda juba automaatides, sest olime varem USA-s olnud ja läks üsna kiiresti. Piirikontrollis läks mu poeg minu ees ja mina järel tema dokumendid ja nägu kontrolliti küsite, et kas me reisime koos, et kas ma olen tema girlfriend :). Väga tore komplimet, ilmselt unustas vaadata passis sünniaega.
Kanada Pearsoni lennujaam oli täitsa sümpaatne. Palju kaasaegsem kui JFK NYC’s. Eriti meeldis mulle see, et päris suurel alal olid inetrnetikohvik-söögikoht mis iganes, kus kõik kohad olid varustatud tahvlitega+kaardimakseterminalidega. Istusid maha võisid netis olla ja sealtsamast tahvlist tegid oma toidu või joogi tellimus, ise maksid ära kaardimakseterminalis ja peagi toodi sinu tellitud söögid või joogid sulle kohale. Pea kogu ootseaalis olidki sellised kohad ja keskne baariala, kust tellimused hiljem toodi oli keskel. Väga mugav ja lihtne, mulle meeldis. 

Netikohvik Toronto lennujaama ootesaalis

Kohvik ühel pool ja teisel pool ja keskel 🙂

Üleüldse jättis Kanada, st Toronto mulle parema mulje kui NY, sama lugu oli poistega. Neile mõlemale meeldis ka Toronto rohkem, nende jaoks oli üks põhjus muidugi lõbustuspark.
Torontos oli ilm pea samasugune nagu meie suvi 19-20C nendel päevale ja hoovihmahoogudega. Lennukile saime õigeaegselt, kuid pidime õhku tõusmist ootama umbes 1h, sest parandati kontistioneeri, mina magasin sellel ajal ja ei pannudki tähele, et me pea tunnikese ootasime.? Õhtul, kell 21:43 olime juba USA’s tagasi ja Miamis, mõnus ja soe 30C isegi öösel. 

Järgmises peatükis juba Mimai, mu sõbrad, mõnus ja soe. Pareguse 11C ja vihmase ilmaga on nii tore seda meenutada …..




About the author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

%d bloggers like this: