Buffalo ja Silver Creek. Külas päris kohalikel ameeriklastel 24-25.juuni

Buffalo tähendab eesti keeles pühvlit, seetõttu oli seal piirkonnas päris palju metallist pühvli kujusid tee ääres näha.

Buffalosse jõudis meie buss natuke rohkem kui 1 tund hiljem kui oleks pidanud sõidu aja järgi jõudma. Kuna meil ei olnud kiiret, siis polnud tegelikult vahet kas istud seal 8 või 9 tundi. Küll pidi mu poeg oma sõbrale, kes meile pidi Buffalo bussijaama vastu tulema, teada andma, et me oleme alles teel ja jõuame hiljem. Kuna sõber elab kohas Silver Creek, mis on Buffalost umbes 30 min sõidu kaugusel. Ma kirjutangi siin ka nimelt ajaliselt kaugust, sest seal kasutavad kõik mingi asukoha kauguse väljandamiseks sõiduajaga mitte km ega miile. Jah, miilid olid ka need, milles arvestamisega seal tuli harjuda, ja ega see nii kaua aega ei võtnudki.  Esmalt siis natuke Buffalost. Väliselt tundus täiesti ilmetu ja hall linn ja ta ongi hilistel 20-ndatel kerkinud tööstuslinn, kus on neoklassistlik arhitektuur. Asub ta New Yorki osariigis põhjas ja on NYC järel selles osariigis suuruselt teine linn, elanikke on umbes 250-260 000. On olnud tööstuslinn, kus peamine tootmisharu oli autotööstus, aga pärast viimast majanduskriisi on jäänud tehased tühjaks ja seisavad, seda oli ka näha. Samuti oli seal piirkonnas näha palju seisvad ja tühje tööstushooneid. Praegu töötavad enamus inimesi kas valitusasutustes, finants-, tehnoloogia- ja biomeditsiini alal. Seal lähedal on Niagra jõgi ja kosk – Niagra Falls ja Erie järv.
Linnulennult näeb Buffalo välja selline (aerofoto on võetud wikipediast). 
Suures plaanis kaardil Buffalos asukoht ja Silver Creek. https://goo.gl/maps/WHShauhLn2x

Buffalos, või õigemini külas Silver Creek, poja sõbral külas olemiseks koos Niagara Fallsi külastusega oli meil kaks päeva. Üks päev nendest, kui me hommikul saabusime kell 6:30 ja teine päev kui me läksime Niagara Fallsile. Tegelikult oleks pidanud olema seal ühe päeva veel, see aeg seal olemiseks oli napp.
Siin ta siis on Silver Creek.


Poja sõber oli ilusti meil bussil vastas ja see video mis siin alguses on ongi filmitud hommikul auto aknast kui sõitsime nende poole. Külake kus nad elavad on ilus ja maja üsna suur, 2 korruseline, kaugelt nägi välja nagu kaksikmaja. Suur muruplats ümber maja ja naabrid olid kaugemal. Maja krunt piirnes väikese võpsikuga, kust hiljem lõkkematerjali juurde hangiti.

Meile, kahele täiskasvanule, oli kummalegi eraldatud oma tuba ja minu tuppa oli meie saabumise auks enne veel paigaldatud kontsioneer, mida ma ei kasutanud :). Kolm noormeest majutusid kõik koos sõbra toas, mis nägi välja nagu IT meeste laager, arvuteid, ruutereid, kaableid jm taolist kraami täis. Lisaks olid seal veel ka sõbra kaks kassi: Noodle ja Richard. Meie eesti noormehed magasid õhkmadratsitel maas, mis olid samuti mootoriga täispumbatavad ja ka mootoriga tühjaks lastavad. Kõik toad olid suured, kindlasti üle 20m², ma arvan, et umbes 25m². Vannituba oli ka suur ja mõnus. 19. aastane perepoeg, kes nö meie võõrustaja oli, on seal peres kõige noorem laps. Tal on vanem õde (üle 30-ne) ja vanem vend (ka üle 30-ne). Kõige toredam on asja juures see, et see vanem vend on Eestis käinud ja ka Tartus käinud ja nad olid söönud Annekese šokolaadi, selle paber isegi oli alles. Köögi riiulil seisid väikesed kadakapuust tehtud soola- ja pipratoosid, millele oli peale kirjutatud Tartu. Oleme väike riik, aga tõesti kuulsad, arvestades meie väiksust. Meil oli samuti külakostiks kaasas meie oma “Kalevi” šokolaade, sealgulgas Annekese šokolaad ning ka üks Põhjanaabrite Fazeri šokolaad. Sõber Justin oli eelnevalt minu poega informeerinud programmist mis meid ees ootab. Õhtusöögiks oli planeeritud hamburgerid ja maisitõlvikud ja ilutulesti ning ka lõke. See oli tõesti tore, sest jõudsime sinna jaanipäevaks ja meil oli USA-s oma jaanituli!
Kui me hommikul kell 7 külla jõudsime, siis muidugi pereema ja isa magasid. Justin näitas meile toad kätte, aga ega meil siis kohe und polnud. Imelik ka kohe magama keerata kui külla jõuad. Pereisa tuli peagi ülesse ja tegi kohvi, ning pakkus meile ka, pereema oli olnud öösel tööl ja magas veel. Ema töötab kiirteel kus kogutakse teemaksu, ehk siis võtab raha seal vastu, isa töötab tööstuslike masinate tehases supervisorina.
Jõime ka siis kohvi, rääkisime natuke pereisaga ja pereema käis ka korra köögis meid tervitamas ja ütles, et tundke ennast nagu kodus. Alguses oli ikka kuidagi kohmetu olla. Kui kohv joodud, und siis muidugi ei tulnud ja läksime hommikusööki otsima. Söögikohta tuli minna autoga, sest külas otseselt ühtegi kohvikut ei olnud. Kohvikuid, nii nagu meil need on, ei jäänud mulle üldse eriti silma. Üleskutse –  aktiivsed eestlased, minge USA-sse  kohvikuid tegema ja kohvikukultuuri arendama. Söögikoht, kuhu sööma läksime oli muidugi kiirsöögikoht, aga seal oli võimalik saada ka putru, mida mina sõingi. Saiakeste ja kookide letis on neil enamasti erineva glasuuriga donuts’id – sõõrikud. Mulle jäi küll mulje, et sedalaadi erinevate ja heade kookide valik nagu meil siin on igas nurgapealses kohvikus, on seal ikka päris eksklusiivne asi. Seega peaks kallis piirkonnas läbi lööma küll üks korralik koogikohvik. 

Tüüpiline magusa valik

Söökidel on Kcal juures

Hommikupuder

Huvitav on see, et seal on igal pool söökidel juures kui palju Kcal mingi ports sisaldab. Ei tea, kas see on riiklik soovitus, aga kalorid on suuremalt kui hinnad ja hindu tavaliselt üldse toodetel juures pole. Kui hind ka on tootel juures, siis tuleb sellega arvestada, et sinna lisanduvad alati juurde kohalikud maksud, mis on osariikides erinevad. Tavaliselt lisandub müügimaks, aga hotellidele ka ranna, linna ja veel mis iganes maksud. Seega on asjad kallimad kui nad algselt võivad tunduda. Müügimaks on tavaliselt 6% – 13%.
Kuigi söökidel on igal pool kalorid juures, siis ma ei usu, et keegi neid selle järgi eriti kokku liidab. Kui aga hinnata kas seal ülekaalulisi on rohkem kui Eestis või Euroopas, siis ma ütleks, et tänavapildis mulle küll ei jäänud silma, et seal oleks ülekaalulisid rohkem. Mulle isegi tundub, et meil on rohkem ülekaalulisi. Võibolla aitabki siis see, et söökidel on kalorid juures. Tore oleks, kui meil oleks ka kookidel juures, et 1 tk on 380 kcal või 450 kcal, siis ma usun, et paljud jätaksid selle koogi siis ostmata. 
Kes sõi putru, kes hambrurgerit või friikaid, eks see kiirtoit ikka üsna tavaline söögivalik on, kui midagi erinevat oleks soovinud süüa, siis oleks pidanud minema juba paarkümmend miili kaugemale kaubanduskeskusesse, sinna oli meil plaan minna õhtupoole.
Pärast kerget hommikueinet läksime Erie järve äärde. Erie järv on suuruselt neljas järv Põhja-Ameerikas Kanada piiri lähedal asuvast järvistust. Pindala on 24 577 km² ja maksimaalne sügavus on 64 km. Erie järvest saab alguse Niagara jõgi. Järv oli suur küll, teist kallast polnud loomulikult näha, nagu meri, ja sellel ajal kui meie seal käisime oli väga tuuline, hakkas tormiks minema. Kõndisime järvel oleva muuli lõppu ja saime sealjuures märjaks, sest lained olid kõrged ja tulid kohati muuli peale. Järve ääres on Sunset Bay beach (rand). Kahjuks oli seal liiga tuuline ja jahe ning kuna sees oli kerge väsimus, siis ujuma mineku soovi ei olnud. Kuigi paregu mõtlen küll, et oleks pidanud ikka seal järves ujumas käima. Vähe usutav, et sinna kunagi veel selles elus satun ja oleks tore meenutada, et nii kaugel põhjas olen ujumas käinud.

Erie järv kaldalt

Erie järv muulilt. Tormab.
Erie järve äärne ranna küla, elu nagu meilgi.

Erie järve rand Sunset Bay beach

Sunset Bay beach

Muul järves

Samuti muul

Jõudnud tagasi majja, tegime kõik väikese uinaku, ega vist mitte rohkem kui paar tundi ja juba oligi minek edasi, Walden Galeria kaubanduskeskusse. See oli ikka päris täitsa suur ja korralikku ameerika mõõtu kaubanduskeskus, kahekorruseline. Noormehed külastasid elektroonikapoode ja mängukeskust. Esimene pood mis mulle kohe ette jäi oli jõulukaupade pood, seega jõulutarbeid saab osta igal aastajal, sest mine tea kellegil võib tekkida keset suve soov endale jõulumeeleolu luua ja siis on ju jama kui vastavaid kaupu pole saada. Seega kõik mida iganes mis ajal soovid on võimalik osta. Kõik muud meile tuntud ja ka tundmatud brandid olid oma poodidega esindatud. Allahindlused olid juba alanud.

Jõulkaubad on saadaval igal ajal

Walden Galleria seest

Nagu näete pildilt, siis kaubanduskeskuses sees ripub USA lipp. See on seal täiesti tavapärane, et kõik kohad on seal USA lippe täis, iga maja ees on kogu aeg lipp ja mõnel oli õues aia asemel rivi lippe pandud. Kahjuks oli pea natuke uimane ja ei tulnud selle peale, et sellest pilte teha. Kui külla jõudsime, siis küsisime, et kas neil on mingid pühad, et lipud väljas lehvivad ja vastuseks saime, et neil ongi kogu aeg lipud väljas ja igal ühel nii palju kui tahab panna ja nii nagu tahab panna. Ei ole mingeid reegleid ega regulatsioone nii nagu meil siin. Hilist lõunat sõime muidugi Pizza Hut’is, sest meie noorematel reiskaaslastel oli reisi üks sihteesmärke külastada enamus tuntud pizza- ja kiirsöögikohti. Menüüst väljavõte, nagu näete on kalorid esikohal. Mina rõhusin seal salatile, sest õhtusöögiks ootasid meid ju hamburgerid.

Väljavõte menüüst

Pizza Hut

Pizza Hut
Menüü koos kaloritega

Muidugi Walmart

Piima sai osta gallonitega ja hind on märkimsväärselt odavam kui meil

Nii suuri suuvee pudeleid ei ole mina varem näinud. 

Umbes 1l suuvett maksab sama palju kui meil ca 300ml

Kui me shopping centerist tagasi koju võõrustajate juurde jõudsime, siis vahepeal oli pereisa muru maja ümbert ära niitnud. Külla olid saabunud veel vanaisa ja Justini vend, kes oli Eestis käinud. Ta oli seoses sõjaväega siin NATO baasis olnud. Pereema ja isa hakkasid valmistama õhtusööki. Maisitõlvikud podisesid ja burgeri pihvid pandi grillima. Me hankisme Wallmartist natuke külakosti juurde. Mõtlesime, et ostaks sealt õhtusöögi juurde külakostiks ühe veini, aga ei leidnud mingit alkoholi. Mõtlesime, et selleks on ehk eraldi osakond, mida me ei leidnud. Ostisme tordi (neid oli seal sadu erinevaid) ja puuvilju (puuviljad olid üldiselt kallid). Muidugi me ei olnud ka kindlad mis suhtumine on pere poolt kui veini viime, mine tea on täiskarsklased ja mõtlevad, et mis joomingut me seal hakkame korraldama. Pereemal ja isal aga oli õhtusöögi juurde veiniklaasid võetud ja pakkusid meile ka. Seega julgesime teemat tõsta ja ütlesime, et tahtsime Walmartist osta, aga ei leidnud. Nad ütlesid, et seal ei müüagi üldse alkoholi. Alkoholi ei müüa üldse NY osariigis toidupoodides, selleks on ainult eraldi kohad. Sellepärast me ei näinud NY samuti alkoholi poodides müügil ja üldse ei pannudki kohti tähele kust saaks ise osta endale koju näiteks. See on minu arust väga tervitatav ja meie riik võiks sellest samuti joonduda ja piirata alkoholi müügi kohti.
Viinamarja naela (umbes pool kg) hind oli umbes $3. Valge sai see-eest on aga odav ja sealiha ka pole eriti kallis ja peekonit on poodides kõvasti, juustu hind on umbes sama nagu meil. Kusjuures pakid on muidugi nii suured, et kui tahad midagi üheks – kaheks päevaks osta, siis on keeruline suures poes nii väikest kogust leida.

Õhtusöök ja lõke koos perega olid toredad. Kodused hamburgerid olid maitsvad, sest pihvid olid naturaalsed ja pereisa ise grillis ikka gaasigrilliga, keedetud maisitõlvikut sõin mina esimest kord elus ja kavatsen nüüd kodus ka seda vahel teha. Maisitõlvikule tõmmatakse võid peale, nii nagu meil värske kartul ikka võiga. Noormehed lasksid mitu tundi rakette, seda varustust oli kõvasti ja erineval kujul. Küsisime, et kas naabrid ei pahanda, nad ütlesid, et neil on see tavaline, et lastakse rakette ja, et naabrid ka ikka lasevad. Pereema kinkis meile ühe kotikese täie Erie järvest tema enda korjatud ja veel sildekas uhutud erinevat värvi klaasitükke. Samuti kinkis meile fliisid, et me ei peaks enam bussis ega lennukis külmetama kui teeme oma järgmisi reise edasi. Mulle antud fliistekk oli aga nii suur, et ei mahtunud kahjuks kohvrisse ?. Selle üle on mul tegelikult kurb meel. Ja siis kui reisisime oli veel mitu korda kurb meel, sest hiljem rongiga Miamist Orlandosse sõites oli 5 tundi külmetamist ja küll ma siis ikka mõtlesin selle fliisi peale.

emad ja pojad

Meie USA jaanituli

Perekonnal oli kahju, et me nii vähe seal olime, ütlesid, et olge veel mõned päevad. Meil samuti oli kahju, et see aeg oli seal nii lühike. Ühe päeva oleks võinud seal veel olla ja ka natuke Buffalo linnas ringi vaadata, ehk oleks saanud randa ja ujuma minna. Aga kunagi ju ei tea kuidas asjad võivad kohapeal olla, selle me seal pikka peatumist ei planeerinud. Hommikul ootas Niagara kosk ja õhtul 19:10 juba bussisõit Torontosse ning 25. juunil kell 21:20 Torontos.

Erie järve klaasitükid mis me kingiks saime







About the author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

%d bloggers like this: