Ameerikat avastamas New York III 22.-23.juuni


22. juuni New York, äratus 7:00, aga ärkasin varem, vist kella 6 paiku, sest öösel on palav ja keha pole veel selle ajavahega harjunud, hommikuti läheb uni vara ära.

Päevaplaan on järgmine:

Vabadussamba külastamine (Statue of Liberty) ja immigratsioonimuuseumi külastamine, mis asub samas lähedal teisel saarel nimega Ellis.
Rockefelleri Centeri külastus (Top of the Rock), jälle torni minek.
Mere-, õhu- ja kosmosemuuseumi Intrepid (Sea, Air and Space Museum) külastus. See on suur emalaev kuhu on koondatud palju lennukeid, militaar- ja kosmosetehnikat. 

Vabadussammas asub teatavasti saarel ning sinna viib rahvast ainult teatud arv praame päevas. Kui te kavatsete seda külastada, tuleks kindlasti 1-2 kuud varem sinna sõiduks praamipiletid ära osta, sest kohapeal olles enam te sinna pileteid mõni päev enne ilmselt ei saa. Seda enam, kui tahate minna suvel, kui on turismi tipphooaeg. Lisaks piiratud arvule praamidele on asi veel selles, et Vabadussammas on avatud kella 8:30-16:00 ja viimane turvakontroll on kell 14:00. Kui ostate ära praamipiletid, siis sinna peale saab teile turvakontrolli läbimise aeg ja selleks ajaks peabki turvakontrolli jõudma. Meie kellaaeg oli 11:00 läbida turvakontroll, selle aja saab ise valida kui pileteid ostate. On ainult üks ametlik koduleht, kust saab neid pileteid osta, ja ka seal on hoiatus, et mitte osta tänavalt, sest need ei ole õiged piletid ja ei kehti ning pärast ei pääsegi sisse. Praamid lähevad saarele kahest kohast: New Yorkist ja New Jerseyst.

Meil juhtuski nende piletitega selline asi, et me jäime hiljaks NYC praamipiletite broneerimisega, 3 nädalat enne reisi olid meile sobivateks päevadeks NYC väljumistega piletid otsas. Seega  tuli meil osta piletid New Jersey’st väljuvale praamile, sinna aga tuli meil oma ööbimiskohast Brookylinist minna 1h ja 30 min. Arvestasime minekuks igaks juhuks  väikese ajavaru ja väljusime kodust kell 9:00, et jõuda kella 11:00 turvakontrolli (see on enne praamile minekut). 
Liiklemisskeem oli päris keeruline, õnneks oli meil tubli reisijuht, kes oli kõik selle juba enne ära vaadanud ja meie kõndisime tema järgi nagu lasteajalapsed nööriga :).
Sõitsime kolme erineva transpordivahendiga, aga lõpuks olime kohal ja meil kuluski sinna minekuks ära 1 h ja 50 min, sest lisaks sõtudele oli meil sadamasse vaja veel ligi 2 km jalgsi kõndida. Kuumus oli aga juba hommikul 30C. Veepudel peab ikka kogu aeg kaasas olema ja sunblock kreem peal, soovitavalt müts ka, sest päike paistab lagipähe.
Tagasi tulles saime sõita õnneks otse NYC.
Siin siis minek New Jersy’isse https://goo.gl/maps/1cpnp8DpCpr ja Lady Liberty.


Üks transpordivahend millega New Yersy’sse sõitsime

Minek rongi peatusest praami peatusesse. Taamal paistab New Jersey

Praamile minek

Praamile minek

Praamisõit, ca 10 min

Praami tekil.

Vabadussammas

Vaade Vabadussambast ülevalt

Vaade Vabadussambast ülevalt

Lady Liberty vaadatud ja suundusime praamiga Ellise saarele immigratsioonimuuseumi. Ligi 12 miljonit inimese jaoks, kes saabusid USA-sse  aastatel 1892 kuni 1954, oli see saar esimene maalapp, mida nende jalg puudutas pärast mitmeid nädalaid kestnud merereisi.

Immigratsioonimuuseum oli samuti päris suurel alal ja infot palju iga aastakümne kohta eraldi, kust tullakse USA-sse, millega tullakse ja miks tullakse ning kui palju on tulnud immigrante.

Immigratsioonimuusem

Eesti ka kaardil 🙂

USA kodakondsustest, kes soovib, see proovib

Kui te lähete Vabadadussammast vaatama, siis igal juhul tasub ka immigratsioonimuuseumist läbi käia, see on seal samas kõrvalsaarel ning NY passiga oli see hinna sees. Arvestades seda, et linnas liikudes kulub igale poole minekus vähemalt tund või poolteist, siis käige ühes piirkonnas ära kõigis kohtades, mis on kuidagi seotud ka USA ajalooga.
Ellise saarelt, kus asub immigratsiooni saime praamiga otse NYC Lower Manhattanile. Kuna Intrepid emalaevast meremuuseum oli avatud ainult kella 17:00-ni ja meil oleks seal käimiseks liiga vähe aega jäänud, siis lükkasime selle järgmisele päevale.

Otsustasime minna Rockefelleri Centerisse.
Saartelt äratulek käis lihtsamalt ?
https://goo.gl/maps/KNNyyTynMH52
Rockefelleri Centris sai minna jälle nö torni 67-69 korrustele.
Vaade linnale oli muidugi sama nagu Empire State Bulidingust, ainult madalamalt. Kuna see oli NY passi hinna sees, siis tasus käia, kui NYP pole, siis soovitaks küll ainult ESB-s üleval käia. Kuna vaade on sama, siis neid linnapilte ma ei hakka siia ülesse panema. Rockefelleri Centeris oli samuti giidiga tuur, meil õnnestus jõuda eelviimasele giidiringile. Giid rääkis jälle hoone ajaloost ja näidati slaide ehitusest, kuulsast kuusest jõulude ajal ja liuväljast. Praegu suvel, oli selles kohas välikohvikute plats. Ajalugu oli nagu ikka :), 60-70-ndad kuni tänapäev, mitte nagu meil 400 ja 500 aastat tagasi. Ja muidugi on seal igasuguseid ruume vaatega linnale, mida võid broneerida oma erilisteks üritusteks; sünnipäevad, pulmad või mis iganes. Need ongi erineva suurusega ja erinevatel tasemetel ruumid, mis muidu avatud ei ole. Seal on nõuded, mida seljas kanda, mis on miinimum inimeste arv ja mis miinimum tasu inimese pealt. Kes on huvitatud, võib rohkem uurida nende kodulehelt. Selliste sündmuste tähistamiseks on see muidugi ilus ja põnev koht, vaatega linnale ja öisele linnale. Wikipedia ütleb, et seal on 89 000m2 pinda. Söömas meie seal kohvikutes ei käinud ja kahjuks ei käinud ka hindu vaatamas. Tempo oli muudkui peal, et jõuda järgmise sihtmärgini. Küll sõime seal piirkonnas jäätist mis oli juba odavam, kõigest $7,62, üks jäätis.

Täispuhutud baleriini kuju Rockefelleri Centeri ees
Vaade RC-le tänavalt teisest küljest

Välikohvikud on varjude all ja müüakse ka nö talukaupa. Talvel on seal liuväli

Rockefelleri Centeri sees klaasidest kaunistus

Radio City nagu näete sealsamas lähedal

Kuulus foto sellest kuidas maja ehitanud mehed “õrrel” lõunatavad
Tuletõrje veevõtu kohad linnas. Neid oli palju.

Rockefelleri Centeri kõrval oli suur LEGO pood. Vahepeal kuni ootasime, millal giidi tuur seal algab külastasime LEGO poodi. Küll seal olid ikka suuri asju ja ka suurtele poistele. Mõned fotod siin sellest mis seal oli Lego klotsidest kokku ehitatud.

Legodest tehtud vaateratas

Tohutu hulk erinevaid Lego klotse torude sees
Legodest Rockefeller Center
Legodest Rocefeller Center peasissepääs ja maja ees olev väljak


Kuigi vahepeal oli mõte, et pärast Rocefelleri Centeri külastust läheme veel ka Coney Island’ile, kuulsasse Hot Dogi restorani Hot Dogi sööma ?, siis sinna me sellel õhtul ei jõudnud. Sinna minek oleks tähendanud veel üle 1 tunnist sõitu pluss ka kõndmist ikka peatustesse ja tagasisõitu samuti. https://goo.gl/maps/ssGNoiV6MNP2

Kuna meil ühe reisikaaslase jalad ei pidanud sellele suurele kõndmisele vastu, siis lükkasime selle käigu 3. juulile, kui teel kodu poole veel terve päeva NYC oleme. Coney Islandil on rand, suur lõbustuspark ja teemapargid ning pidevalt mingeid üritusi. Kelle huvi võib siit jälgida mis toimub. http://www.coneyisland.com 

Sellega tuleb küll arvestada, et suurtes linnades on palju jalgsi kõndmist. Objektid on suured ja kuigi sõitsime metroodega ja muude transpordivahenditega, siis jalad said ka kõvasti valu ja jalanõud peavad olema korralikud. Soovitan eelnevalt juba kodus trenni teha ja iga päev vähemalt 5km jalgsi käia. Koju tagasi jõudsime ikka hilisõhtul nii, et enamasti kohe magama.
Meie kodupiirkonnas oli öösiti üsna vaikne, kusagil kaugemal oli kuulda küll tümpsu öösiti, aga päris öösel oli ikka vaikne. Huvitav oli veel see, et kuigi seal on õhtul ja öösel soe, nii umbes 25C, siis seal piirkonnas ei olnud eriti mingeid kohvikuid kus näiteks välja istuda ja chillida. Mõned kohvikud olid, aga need olid üsna tühjad ja peamiselt siseruumides ja kohalikud inimesed istusid õhtuti oma majade või ridaelamute treppidel ja jutustasid. Samuti oli seal mitemid autoremondi töökodasid ja seal ka mehed istusid koos seal ees väljas tänaval toolidega ja rääkisid. No umbes nii nagu meil kusagil maal asustatud kohas mehed garaaži ümber :). Mingis osas näed on maailm sarnane.

Nüüd juba hakkas organism tasapisi harjuma ja und oli enam vähem kella 7-ni. Reisiga on niikunii adrenaliin üleval ja väga palju ei olegi vaja magada, rohkem on vaja ikka ringi käia. Nagu meie noorim reisikaaslane reisi alguses ütles, siis see ei ole puhkus, see on reis. Öösiti on kuumus suur, kuigi meil on ühes toas kondistioneer ja teises ventilaator, siiski on meie jaoks öö harjumatult kuum ja õhk eriti ei liigu.

23. juuni NYC viimane päev. Käia vaja veel mitmetes kohtades, õhtul ootab ees 8 tunnine õine bussisõit Buffalosse. Meie päevaplaan on järgmine:
Kõigepealt pidime viima oma kohvrid kuhugi hoiule, sest meil oli vaja korter vabastada kell 11:00. Rendile andja küsis ka eelmisel õhtul, et mis kell me välja läheme, tal tuleva kell 14 järgmised inimesed ja enne vaja koristus teha. Neil ka tempo taga, selge see korter peab sisse tooma mitte niisama seisma. Ta ise elas vist seal kusagil kõrvalmajas.
Selge see, et koos kohvritega terve päev mööda linna käia ei ole lõbus, niisama me aga tervet päeva  istuda ei kavatsenud, buss Buffalosse pidi väljuma kell 21 õhtul.

Kohvrid tahtsime viia Penn Station’i pakihoidu (ühte raudteejaama, mis asus bussipeatusele suht lähedal), sealt aga suunati meid 3 tänava vahet kaugemale. Jaamas selgus hoiustamist ei olnudki. Sokutasime kohvrid ära pakihoidu mis asus ja läksime Intrepidi vaatama. Intrepid on sõja- ja lennukite emalaev, mis oli kastusel II maailmasõja lõpust 1943 kuni 1974 ning millest nüüd on muuseum tehtud. Seal on palju sõjatehnikat, lennukeid, koptereid, USA kosmosesüstik Enterprise, väljas oli Concorde ja allveelaev. Kahte viimasesse me sisse ei saanud. Concorde’i olid giidiga eksursioonid võimalikud, kuid infost öeldi meile, et need kestavad umbes 2 tundi ja on väga tehnilised ja spetsiifilised, et tavakülastajal hakkab igav. Seetõttu otsustasime mitte minna ja Concorde jäi seest nägemata. Mul on kahju, et ma sellega pole lennata saanud ja, et selleks enam võimalust pole. Veel oli muuseumis droonide näitus koos droonide ajalooga. See on huvitav muuseum ja soovitan kõigil kes NYC sattuvad seal ära käia. Intrepidi külastuse peale läks kokku umbes 3 tundi koos sinna minekuga.
Siin Intrepid seest ja väljast.

Siin ta on – suur emalaev

Ja lennukid

Kapteni kajut nagu näete

Emalaeva kapteni kajut

Vaade laevast seest linnale

Laeva juhtimiskeskus

Kosmosesüstik Enterprise

Kosmosesüstik Enterprise

Concorde

Üks drooni näide



Pärast Intrepidi oli plaan minna veel Madame Tussaud’s muuseumi ning Big Bus’i tuurile. Kuna need mõlemad olid NY Passi hinna sees ja meie öise bussi väljumiseni oli vaja aeg parajaks teha. Intrepidi juurest paistis Madame Tussaude silt ja otsustasime minna enne sinna ja pärast Big Bussi tuurile. Bussituuriks oli meil vaja ka kusagilt eelnevalt need bussipiletid saada, sest lisaks NY Passile oli vaja alati iga atrakstiooni kohta saada piletid igast kohast, mida me NYP-ga saime kätte. Kuigi Madame Tussaud’s muuseumi silt paistis meile Intrepidi juurest kätte otsustasime siiski õnneks minna sinna bussiga. Õnneks tõesti, sest silt paistab, aga tegelikult mööda pikka sirget tänavat minna oli 2 km. Päeva jooksul neid jalgsikilomeetreid kogunes niigi (kõik muuseumid ja objektid on suure territooriumiga, kus muudkui ringi jalutad ja seisad, mitte ei istu), siis säästes jalgu kasutasime igal võimalusel ühistransporti ning seal ka istusime, kui selleks võimalus avanes.
https://goo.gl/maps/aQM6tiLVt292
Jõudnud Madame Tussaude’s seisime järjekorda, mis nagu Ameerikale kohane, üldse ei liikunud. Praeguseks me olime juba aru saanud, et seal läheb ühe inimese teenindamise peale vähemalt 15 minutit aega ja üldse ei kiirustata, seega 4 inimest tunnis. Teenindatava seisukohast on see muidugi tore, kui sinuga pikalt laialt ja maast ja ilmast räägitakse, aga ootajate ehk meie arust mitte. Siiski olid kõik teised ootajad järjekordades rahulikud, ju nad siis on harjunud sellega, ainult meie temperamentsed eestlased olime kärsitud. Samas Madame Tussaud’s fuajeest pidime saama ka Big Bus tuuri piletid NY Passi esitades. Nägime nende letti küll samas kõrval kus me seisime Madame Tussaude piletite järjekorras, kui järsku pakkisin bussi tuuri töötajad oma kotid kokku ja hakkasid ära minema. Me arvasime alguses, et ehk on vahetus ja tuleb keegi veel sinna, teine vahetus või midagi sellist, aga ei. Kell oli saanud 17:00 ja nad lahkusid, me ei jõudnud kuidagi ka reageerida, temperamentsed eestlased nagu me oleme. Ja läinud nad olidki. Hakkasime netist otsime kas on kusagil lähedal mõnda Big Bus’i piletite müügi kohta mis on lahti kauem, näiteks kella 18:00. Ühe koha leidsime. Kuna meie pojaga olime Londoni vahakujude muuseumis käinud, siis ültesime teistele, et me teeme Madame Tussaud’s kiiresti tiiru peale ja läheme sinna kohta Big Bus’i pileteid otsima, mis kella 18:00 lahti on. Mõeldud-tehtud. Ega seal NYC Madame Tussaud’s muuseumis ei olegi midagi suurt vaadata. Londoni oma on kordades parem ja ehedam. Siin olid kujud üsna magedad, polnud eriti pingutatud, et need näiksid väga tõetruud, üsna nukkude sarnased. Mõningate puhul pidi ka ikka silti lugema, et kes see on, et ära tunneks ?.  Päris palju oli neil oma telestaare, saatejuhte-kuulsusi keda mina küll ei tundud, nagu ikka USA moodi. Uued kujud keda ma enne polnud näinud olid Picasso ja Hemingway koos ning samuti ponud veel Obama ja Trumpi vahakujusid näinud. Kes ei ole enne vahakujude muuseumis käinud, siis tasub ikka minna, kui aga Londonis on käidud, siis soovitan selle asemel mingi teise atraktsiooni valida.
Stiilinäited NYC Madame Tussaude.

Picasso ja Hemingway

Peaks olema perekond Obamad 🙂
Arvake ära kes on, üsna nukkude moodi

Hoiak on vähemalt ära tabatud



Meil sai umbes poole tunniga tiir peale tehtud ja liikusime bussituuri pileteid hankima. Mis aga selgus, et viimane tuuribuss väljub 18:00. Me jõudsime umbes 10 min enne, aga meie teised kaaslased olid veel vahakujusid vaatamas ja bussile mineku koht oli kaugemal. Seega see tuur jäi meil ära. Kella 9-ni, millal väljus buss Buffalosse, oli aega kõvasti. Rohkem meil aga ideesid ei olnud, mida veel ette võtta. Kohvrid tulid ka veel ära otsida. Seega lonkisime kohvrite järgi ja läksime nendega Penn Stationi, kust pidime edasi minema paar peatusevahet bussi peatusesse. Penn Stationi jõudes hakkas kõvasti vihma sadama. Ootasime seal mingis parklanurgas, kuna telefon leiab mõne Uberi, millega bussipeatusse sõita, aga mingites parklates ja varikatuste all ei olnud alati ka head neti levi. Seni pidas aga kinni mingi auto ja küsis kas soovime transporti, meie vastus ja, et Megabusside peatusesse. Viskas meid sinna ära ja tasuks tahtis 1 km sõidu eest $20. Selline see elu on suurlinnas, aga vähemalt pääsesime kohvritega vihma käest. Megabus peatus, kust läks päris palju busse (kaugliinid) oli täiesti lageda taeva all, lihtsalt mingi tänava äärest järjest postid. Mingid bussid seisid ja seisid ka mingid inimesed pikas järjekorras, aga seal bussi ees ei olnud. Olid ka mõned vestides töötajad kes midagi asjatasid ja järjekorda korraldasid. Küsisime kust läheb meie buss M24 Torontosse, sest selle bussi lõpppeatus oli Toronto, kästi võtta sinna pika saba lõppu. Seisime siis seal lõpus, kell hakkas juba saama 21, aga bussi ei kusagil. Kuhugi kaugemale ettepoole tuli mingi bussi, saatsime siis kellegi luurele, ega pole ometi meie buss, sest töötajad kes seal olid ei osanud suurt midagi öelda. Mitte ei tahtnud maha ka jääda. Siis tuli jälle kuhugi teise tänava otsa buss ja saatsime jälle kellegi luurele, ei olnud meie buss. Lõpuks siiski meie buss tuli ja saime sõitma umbes 20 min hiljem kui oli väljumise aeg. Mina ei tea miks nad seal ühistransportides sees selle temperatuuri nii maha jahutava, et see on igal pool täitsa külm, umbes 16-17C. Lootsime bussis magada, aga käisime 2 korda bussijuhile ütlemas, et paneks sooja juurde, aga all korrusel oli soe ja meie olime teisel korrusel ja seal oli külm. Mul oli sall peas, teistel reisijatel ka kapuutsid peas. Kuidagi sai vahepeal ka magada, aga buss tegi sõidu jooksul enne Buffalosse jõudmist kaks 30 minutilist puhkepeatust, kus reisijad said väljas käia tualetis (restruumis nagu seal seda kohta nimetatakse) ja kohvi osta. Seega kui magama sa jäädud, siis oli jälle äratus ?. Aga selline see pikk ja öine bussisõit on, kes on sõitnud, see teab, ega minulgi see esimene kord polnud. Vanasti ? olidki kõik bussieksursioonid, mis kestsid ikka nädala jagu. Nõukogude inimene on karastatud, jalad olid hommikul küll paksud all nagu pakud, aga kõik need on mööduvad nähud ja kokkuvõttes polnud häda midagi. Hommikul olime kell 6:37 Buffalos kus meil oli bussi vastas minu poja sõber, kelle nimi on muidugi Justin.
Elust Buffalos ja külaskäigust päris kohalike ameeriklaste koju aga juba järgmises postituses.




About the author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

%d bloggers like this: