Ameerikat avastamas New York II 21. juuni 2017


Niisiis 21. juuni hommik New York. Võib öelda, et esmamulje Ameerikast oli selline, et see ongi täpselt selline nagu filmides ja telekas nähtud. Tegelikult ka, järelikult pole filmides asju eriti ilustatud. Kogu reisi jooksul oligi selline tunne, et olekski nagu sattunud Ameerika filmi, täiesti ehe, majad, autod, tänavad, inimesed, söök, söögikohad. Muudes riikides ei ole päris sellist tunnet tekkinud nagu oleksid ise mingis filmis osatäitja, nüüd siin aga küll. Koolibussid ongi kõik sellised koolibussid, rekkad ongi kõik sellised suured, tänavapildis ongi enamus ainult tumedanahlised, autod ongi suured ja enamasti Ford F150 (suured ja kastiga). America’s best full size pickup. Kes ei tea siis sellised http://www.ford.com/trucks/f150/2018/

Enamasti on autod musta värvi, laiade velgedega ja vähemalt igast kolmandast autost mis mööda sõidab kostab kõva tümps, ikka räpp. Kodus tagasi olles ei saanud ma tükk aega aru mis siin tänavatel teisti on, muidugi on siin liiklust vähem, aga ei kuule ka muusikat.   Haagiselamud ja haagissuvilaid on palju ja need on ka vähemalt 1,5 x suuremad kui meil siin liikumas. Kodudes on gaasipliidid, mis on nagu tuumajaama jutimispuldid: suured, ja nupud on taga seinas. Kahjuks ei teinud neist fotosid.
Tagasi siis päeva 21.juuni. Meil oli ostetud kolmeks päevaks New York pass, mis maksis kahele $399 ja sellega oleks olnud võimalik külastada ligi 100 nö atraktsiooni ning sisaldas enamus kohtade pileteid, kuhu meil oli plaan minna ja arvestasime, et ost tasub ära. Jaa, muidugi on need kohad kõik nö “turistilõksud”, aga mina näiteks polnud varem USA-s käinud ja ma arvan ka praegu, et tasub ikka kõigis neis kohtades ära käia. Ühistranspordi piletid said eelmisel päeval ka ostetud ja päevakavad olid juba varem loogiliselt paika pandud, et jõuaks rohkem kohti läbi käia.

Asusime pärast hommikusööki rännakule ja esmalt tuli meil otsida ära New York pass. Passi ise ostsime juba varem ära kodus olles, aga selle kohta saime kinnituslehe ning passe sai kätte mingitest kindlatest kohadedest, mis olid enamasti kusagil poodides sees ja avatud tavaliselt kas kella 17:00 või 18:00-ni. See oligi üldiselt USA-s tüüpiline, et üle kella 18:00 eriti mingid teeninduskohad lahti ei olnud – ka autorendi kohad ja laupäeviti olid lahti kella 14:00-ni ja pühapäeviti suletud.

Meie esimese New York’i päevakava oli tihe ja plaan järgmine.
Manhattan – Wall Street, seejärel 11. september 2001 terrorirünnaku memoriaali ja muuseumi külastus. https://goo.gl/maps/LFKMyskpyfs

Empire State Building 86 ja 102 korrusele linna ülevalt alla vaatama ja sealt edasi

Madison Square Garden külastus, mis oli Empire State Building lähedal. https://goo.gl/maps/zmFS4xEzBkn

Kui jääb aega siis veel midagi, näiteks Central Park.

Oma asupaigast Brooklynist sõitsime kesklinna metrooga umbes 30 min. Ja metrood ning metroode süsteem on neil üsna arhailised. Kõik metrood on ühtlaselt hallid nii seest kui väljast. 
Sellised nagu siin:

Mõnes medtroojaamas olid seinu kaunistamas sellised kivimosaiigist pildid

NY metroo oli erafirmade käes ning on näha, et sinna pole eriti viimase 10-15 aasta jooksul küll mitte midagi investeeritud. Infot väljumise aegade kohta on üsna vähe, vahel ainul jaama ühes otsas ja üsna väikesed tablood. Rongid käivad üsna harva, ning sissepääsud on ainult pabreist magnetribaga kaardiga, mitte plastikaardiga.

Olles kätte saanud oma New York passid (NYP) asusime eesmärke täitma :). 


See kauplus kust me NYP kätte saime asus Wall Streeti lähedal kus on muidugi The Trump Builing ja tuntud börsihoone. Mulle isiklikult ei jätnud Wall Street mitte mingit muljet. Ilmselt oleks see muljet jätnud 30. aastat tagasi.

Praeguseks on seal need kõrghooned siiski nö üsna “vanad mudelid” ja kuna kesklinn on seal juba ammu täis ehitatud, siis ei ole seal ka uuema ja moodsama arhitektuuriga klaasmaju silma rõõmustamas. Ainukesed kaks uuemat ongi uus WTC maja ja selle kõrval 


Börsihoone

Päikest ja taevast eriti ei paista, ainult siis kui pea kuklasse ajada

11. september 2001 muuseum oli muidugi muljetavaldavalt suur, selles mõttes, et kõndimist oli palju. Eks see on ju rajatud nende eelmiste kakskitornide asukoha alla ning eksponeeritud on vanu ehituskonstruktsioone, mis on säilinud, päästetöödes osalenud tuletõrjeautot jne, jne. Igale poole muuseumidesse sisenemiseks tuli enne läbida turvakontroll. Kotid vaadati läbi ja minek oli nagu lennukisse, nii selles muuseumis kui kõikides teistes kohtades. Kuigi tänavatel ma eriti ei pannud küll polisteiautosid ega partulle niisama valvamas tähele. Erinevalt praegusest Euroopast, kus iga turismiobjekti läheduses ja olulise platsi igas nurgas seisavad polisteiautod.
Siin siis on see muuseum väljast ja seest. Kõrval paistab uus WTC hoone ja 

11.09 memoriaal. Augud kuhu voolab pidevalt vesi.

Uus WTC hoone
Madal ehitis on uus metroode transit hub
Hukkunute nimed 11.09 memoriaalis

Selline siis oli vaade enne 11.09.2001.a.
Konstruktsioonide säilmed

Maja katusel olnud tornitipp

Päästetöödel osalenud tuletõrjeauto

 Memoriaali territoorium oli suur ja aega ja kõndimist oli omajagu.


Edasi siis Empire State Buliding. Seal oli meil NYP sees külastus kuni 86 korruseni, aga meie ostsime juurde 102 korruse külastuse, mille eest pidi kummagi eest $20 veel lisaks välja käima. Nagu fotol näha, on see kõrgem ka Pariisis olevast Eiffeli tornist.

Vaade New Yorkile Empire State Building 86 korrus

Taamal Manhattan ESB 86 korrus
Empire State Buildingu tipus olev torn

Linna sai vaadatud ja pildistatud igast küljest, aga tegelikul oli 86 korruselt parem fotosid teha. 102 korrusel oli klaas ees ja sealt normaalseid fotosid teha ei õnnestunudki. Samuti ei ole sells kõrguses linnale vaatel mingit vahet tunda selle 16 korruse võrra ei näinud midagi kaugemale. Seega kui lähete, tasub kindlasti sinna ülesse minna, aga piisab ka 86 korruse külastamisest. Eks me neid torne külastasime veel mitmeid nagu Top of the Rock (Rockefeller Centeri kõrgeim korrus) ja Torontos teletorni kõgeim korrus. 

Järgmine sihtpunkt Madison Square Garden, mis on NY suurim spordi, kontserdite jm suurürituste koht. Ajaloolist infot saate netist ise ka lugeda, seda ei ole mõtet siia ümber kirjutada, aga ehitatud on see 1968.a. ja viimane suurem rekonstrueerimine tehti 2013.a See mahutab üle 20 000 inimese. Meil oli NY passiga nö all-access tour, see tähendas, et koos giidiga saime käia läbi kõik ruumid ja kuulsime kogu ajaloo. Alustades sellest, mis kleidis ja millal esines seal Marilyn Monroe, kui ta laulis seal president J.F. Kennedy’le kuulsat sünnipäevalaulu, ja kui palju miljoneid see kleit maksab praegu ning lõpetades nende oluliste spordisündmustega nagu boks, korvpall. 
Siin ta siis on, Madison Square Garden

MSG sissepääs

MSG üks 4-st õllelaost


Saime teada, et 1970.a. võitis New York Knicks seal esimest korda meistrivõistlused ja mis punktisummaga võit tuli ja mis minutil mingid olulised korvid visati (seda ma muidugi ei mäleta).

Saali põrandal

Samuti detailid Joe Frazier ja Muhammed Ali vahelise poksimatši detailid 1971. aastast. Kogu saali välisringil olid kuude ja aastate kaupa toodud välja tähtsündmused, kontserdid, spordivõistlused jm mis seal olid toimunud. Mulle tundub, et see ongi nende ajalugu mida nad loovad, umbes alates 60-ndate lõpust 70-ndate algusest ja sisaldab peamiselt spordi-, poliitika ja popmuusika staaride kohta infot. Väga olulised on sealjuures asjade hinnad ja ka see, kui palju miljoneid praegu mingi asi maksab, mis näiteks oli seljas või kasutusel kunagi 1970 mõnel staaril. Meie pääse võimaldas ka sissepääsu nö Lexus suitide VIP alale. Seal on eraldi kööginurgada, sööginurgaga loožid, mis ostetakse ette ja mille eest tuleb aastas maksta 1,8 milj USD. 

Knicks’i meeskonna riietusruum

Saime külastada ja sisse piiluda ka korvpallimeeskonde riietusruumidesse ja väljanäituseks klaasi taha olid pandud kuulsuste spordisärgid. Samuti külastasime köögipoolt ehk suurt õlleladu kus oli ligi 19 sorti erinevat õlut suurtes vaatides. Tuur kokku kestis umbes 40 minutit ja olime selleks päevaks juba infost küllastunud ja väsinud.


Vahepeal õnnestus meil osta jäätist mis maksis $9 üks, aga vähemasti oli see suur ja ka hea. Lõunat sõime ühes Itaalia söögikohas kus ühe peale läks toit maksma umbes $18 ühele ja see oli poolenisti iseteeninduskoht nö buffet, aga söögiriistad (noad ja kahvlid olid plastikust). Söök ise ei olnud paha. Arusaadav, miks fast food on populaarne, sest seal saab $18 eest süüa kaks inimest. Võib veel mainida, et enamus söögikohti, ka tuntud kiirsöögikohad, näevad paljud seest välja sellised, et meie Terviseamet paneks need kohe kinni ?. Selles osas on seal elu palju lihtsam kui meil. Ka inimmassid tänaval on enamasti riietunud T särkidesse, samast materjalist pükstesse mis näevad välja nagu oleks neid vähemalt aasta aega juba kantud. Ei mingit pidulikkust ega sätitust linna minekuks nagu meil. See seltskond, kes konstakingades kõlbistab seal tänaval ei liigu, vaid kõlbistab ilmselt ühest autost teise ?. Neid me kahjuks seekord ei kohanudki, aga ehk järmine kord.

Central Parki külastuse lükkasime edasi, sest jalad olid juba väsinud ja suures linnas tulevad läbitud kilomeetrid kiirest. Iga päev kõndisime umbes 15 – 17 000 sammu, mis on tugevalt üle 10 km. Samuti oli esimestel päevadel väsitav see pidev inimmass ja müra tänaval, metroodes jne. Suundusime oma NY koju Brooklynisse kuhu sõiduks kulus meil teatavasti ca 30-40 min. 
Olles koju, oma majutuskohta jõudnud, läksime supermaketisse süüa ostma. Enne vaatasime kaardilt kus on mingi suurem kauplus ja mis oleks ka lahti. Minna oli umbes 2 km ringis. Teel poodi minnes jäi silma, et iga 3 maja all oli juuksur, mis oli kell 9 ja 10 õhtul avatud ja inimesi täis, st kliente, kes lasksid siis endale vastu ööd soengu pähe teha. Ma pole varem tõesti näinud nii tihedalt tänaval asetsevaid juuksuritöökodasid. Suur supermarket kuhu me lõpuks jõudisme oli mitmekorruseline ja küll täista suur, aga väljast nägi välja nagu mahajäetud tehasehoone; betoonist, mitte ühtegi akent ei olnud ja väljas katusel oli küll üks silt, mille järgi me saime aru, et see peaks nüüd siis see koht olema.
Kaupa oli palju, I korrusel toidukaubad ja veel 2 korrust muud kaubad. Eks ta rohkem selline kauplusladu oli. Kui hindu võrrelda, siis olid seal väga soodsad muruniidukid ja suured gaasigrillid (hind vähemalt 2x soodsam kui meil siin Eestis).

Väike tänavamelu.


Kahjuks ma ei taibanud teha fotosid sellest ega tänavast, siis ei olnud veel plaani blogima hakata.
Kahjuks on siin selleks keskkonnas küljendamine väga tüsilik tegevus. Kirjutan juttu umbes 30 min ja siis küljendan 3 tundi nagu wordis ja pärast on pildid ikka vales kohas. Seega edaspidi kirjutan jutu ja lisan pildid ja videod alla. Proovisin küll, aga kahjuks ei saa siin ilusat küljendust teha ?

Tundub, et pean iga päeva kohta eraldi postituse tegema. Tuleb veel New York III.










About the author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: