Reisiblogi eestlased maailmas, USA reis, vabadusesammas, reisimine, reiskiri USA, reisimine USA-sse, reisijuht, reisid maailmas.

Ameerikat avastamas New York I juuni 2017


Hakkasin seda blogi kirjutama kuna, et esmalt soovin seda elamust endale salvestada ja just nii nagu see mul praegu värskelt meeles on. Teisalt soovin seda emotsiooni ja infot teiega jagada. Mu head sõbrad, teie hulgas on mitmeid kes on käinud Ameerikas ja muudes kaugemates kohtades ning alati on olnud tore neid muljeid kuulda. Tänu blogimisele on aga võimalik igal ühel valida lugemiseks endale sobiv aeg.

Tahan ka öelda, et kõik mis ma siin blogis ja selle reisi kohta kirjutan, on minu nägemus ja Ameerika see osa mida mina oma silmadega nägin. Kindlasti on teisi kellel võib olla hoopis teistsugune nägemus.

Kohvrid pakitud ja väike reisiärevus sees. Ikkagi USA-sse minek, uus koht, pole enne käinud. Kuna meil oli aga väga pädev reisijuht, siis ise ma midagi sellel teemal mõtlema ei pidanud kuidas ma kusagil punktis A punkti B jõudma peaks ja selles osas oli 100% kindlust, et kõik on kontrolli all. Mina katsusin kaasa võtta minimaalselt asju ja meil kahepeale pojaga oligi minnes ainult üks äraantav kohver, mille suutsin kõigest 15kg raskeks ajada (võis olla 23kg kummalgil). Mõlemal ka käsipagas, minul seal sees teele kaasa küpsetatud juustu-spinati pirukas, ilma milleta meil pole ükski lennureis toimunud. Minu pojal olid aga seljakotiga kaasas reisiks järgmised vajalikud asjad: laptop (loomulikult), siis aga pikendusjuhe, ruuter, digiboks, klaviatuur, kõrvaklapid muidugi ja veel igasugused erinevad kaablid. Justkui läheks võrguehitajate võistlustele, aga kuna sõber kellele USA-s külla läksime oli ju ka arvutifriik ja õppis seal ülikoolis võrgundust, siis oli vaja ju oma stuff kaasa võtta, et seda näidata ja seal kohapeal katsetada. Mina muidugi arvasin, et selle stuffiga tekib turvakontrollides probleeme, aga tegelikult ei tekkinud kordagi mingeid küsimusi. Mu poeg ütles selle peale, et eks nad on seal palju hullemaidki näinud. Ja tundub, et tal oli õigus :).

Kuigi Eestist lubas ilmaennustus tugevat tormituult ja äikest (Soome ilmaennustajad olid isegi andnud tormihoiatuse Eesti kohta), õnnestus meil Tartu Ülenurme ennujaamast kuiva jalaga minema pääseda ja Helsingisse jõudsime täiesti õigeaegselt. Natuke oli küll selle ilmaennustuse tõttu närv sees, sest Helsingis oli edasilennu vahe ainult üks tund. Lennuaeg Helsingist New Yorki pidi olema 8 tundi 40 min aga kestis tegelikult umbes tund kauem kuna Atlandil oli väga tugev vastutuul. Kui tavaliselt on seal vastutuul 150 km/h, siis nüüd oli päris sageli vastutuul 200 km/h või seal kandis. Kuna lennukis, millega me lendasime, oli info ekraanidel selle kohta pidevalt vaadatav kus me asume ja kui kõrgel, kui kiiresti lendame ja milline on väljas ilm. Mulle see meeldib. Tegelikult ei olnud see lend minu jaoks liiga pikk, oli täiesti talutav. 
https://goo.gl/maps/M4VTwycpn2t


New York JFK lennujaam, taamal paistab Manhattan
Piiril enne USA-sse sisenemist

Saabumine New Yorki JFK (J.F. Kennedy) lennujaama. Nagu mainitud jõudsime tunnike hiljem kui pidime, aga see ei ole selles suunas lennu korral midagi erilist. Samal ajal meie lennukiga maandus päris palju lennukeid, oli nö tipptunni aeg. Esimene mulje kui hakkasime lähenema passikontrolli alale oli küll see, et on täielik “paabel” ja igaüks kulgeb jumala suvaliselt ja mingit organiseeritust ei paistnud olevat. Oli mingi üldine mass, kus paljud üritasid ennast kuhugi järjekorras ettepoole trügida. Kusagil kaugemal olid mingid piirded millega järjekordi organiseeriti. Umbes poole tunni jooksul õnnestus töötajatel järjekord kuidagi oragniseerituks kujundada ja piirete vahele paigutada. Ja kui lend ei tundunud pikk, siis siin ootasime nüüd küll ligi poolteist tundi ja see aeg oli küll väga pikk. Minu mäletamist järgi oli seda massi kontrollimas ja nö tuvastamas ainult pooltes töökohtades mis piiril olid, keegi tööl ja kõik käis väga aeglaselt. Muidugi pidi igaüks andma mõlema käe sõrmejäljed, siis foto, aga oli näha, et töötajad üldse ei kiirustanud. Mina tundsin ennast küll nii, et “Te üldse pole Welcome”. Siis kui me hakkasime juba jõudma piiritöötajatele lähedale, just siis võeti umbes pooled töötajad veel vähemaks. Ju siis sa mõnedel tööaeg läbi ja oli näha, et neid see üldse ei huvita, et see järjekord kiiremini ära lahendada. Lõpuks saime oma sõrmejäljed antud ja fotod piiril tehtud :), pikka küsitlust ei toimunud nüüd oli vaja saada kätte suured kohvrid ja läbida veel toll. Eelnevalt on vaja täita tollideklaratsioon ja kui viite sisse mingit st kui teil on kohvris näiteks endale või sõpradele sööki, kommi, liha- või piimasaadusi jne, siis tuleb see seal ära märkida. Minul olid kotis Eesti kommid-šokolaadid kingituseks kaasas ja ka oma spinati pirukas :). Märkisin need ilusasti oma deklaratsioonil ära, aga nende asjade vastu ei tuntud õnneks tollis huvi. Seal läks asi vähemalt meil kiiresti, kuigi mõningaid suunati ka kohvrite läbivaatusele. Kohver oli ilmselt läbi otsitud, sest lukk oli katki. Seda juhtus meil pidevalt selle reisi ajal, et ühel või teisel olid kohvrite lukud katki või avatud.

Üldiselt oli meil plaan liiklemiseks kasutada ühistransporti ja meie reisijuht oli kõik sõidud kuhu ja millega sõita varem valmis vaadanud. Mõningates kohtades oli plaan kasutada Uber’i teenust. Suurtes linnades liigeldes on ühistarnsport paraku kõige kiirem ja kindlaim moodus liikumiseks. Pean silmas metrood, tramme ja ronge enamasti, see on kindel, et need ei seisa ummikutes ja reeglina jõuavad kõige kiiremini kohale. Igatahes ostsime endale New York’is liiklemiseks 7 päeva pileti, mis maksis ühele $32, kuna meil oli iga päev vaja palju ringi liikuda siis tasus see ära. Üks metroopilet NY-s maksab $2.75, sõltumata sellest kui kaugelt ja kui kaua sõidad ilma väljumata, aga väljuda meil oli vaja päevas mitu korda :). JFK lennujaamast aga meie majutuskohta minek võttis ühistranspordiga umbes tunni ja kuna kasutasime kolme erinevat transpordivahendit, siis oli 3 korda vaja tassida ja oma kohvreid ning see sõit oli küll üsna tüütu ja väsitav. Muidugi me ei tea kui palju see oleks Uber’iga läinud, võimalik, et $60-100, sest seal lisandub seisuaeg ummikutes sõidukilomeetri hinnale. Seega sõitsime lennujaamast AirTrain’iga esmalt Jamaica jaama, sealt rongiga edasi ja siis veel metrooga.
Meie reis JFK-st majutuskohta oli järgmine:
https://goo.gl/maps/VGYHDozt2AS2

Oma majutuskohta, mis asus Brooklynis jõudsime umbes kella 22 paiku. Vot nii. Kodus mõtlesime veel, et ehk jõuame selle päeva õhtupoole kui saabume käia ära Central Park’is, aga olime “sinisilmsed”. 
Siin siis fotod meie New Yorki kodu piirkonnast. Kõrvuti ilus korras tänav ja samas ka mõned täiesti hüljatud ja maha jäetud majad. See piirkond kus meie ööbisime oli täitsa rahulik ja inglise stiilis ridaelamud järjest ja korterid. Nö madal- tihe asustatus. Üldiselt oli näha, et nendes korterites ja ridakates kus elati hoolitsesid elanikud hästi ka maja esise eest. Igaüks oli ikka oma aia rajanud ja tänaval olevate puude ümber olid ka traadikestega piirded pandud ja lilled istutatud ning sildid, et oma koera järel tuleb koristada :). 

Koolibuss
New York’i broneerisime majutuse Airbnb kaudu (juba mitu kuud varem). Tundus mõistlik võtta apartement 4 peale ja muidugi oligi. Pidevalt hotellides olla väikses toas oleks olnud jama ja omavaheline suhtlemine ka tüütu. Nende korterite check in süsteem (võtmete ja sisse saamine) mulle meeldis. Eelnevalt saadeti info e-mailile ja elamise omaniku või rendile andjaga ei kohtugi kui selleks pole mingit erilist vajadust. Üldiselt on ukse kõrval mingi tabaluku laadne koodiga lukk kuhu pannakse võti sisse. Rendile andja saadab koodi ja kõik info e-postile, Wifi paroolid jne ja ära minnes paned võtmed samasse kohta tagasi ja ongi kõik. Kirjutan rendile andja, sest seda me kunagi ei tea kas ta on ka omanik või rendib ise seda pinda ja rendib edasi, pigem on see viimane variant. New York’is oli meil vaja küll rendile andjaga kohtuda. Esmalt selle, et meil olid USA-s helistamiseks tellitud kohalikud kõnekaardid ja paketid (Eesti operaatorite kaardiga roaming kõned ja nett oleks olnud palju, palju kallimad. Samas internetti on ikka vaja pidevalt infoks ja orienteerumiseks). Need SIM kaardid tellisime eelnevalt Eestis olles ära ja rentija tõi meile need üle ukse. Teine teema miks talle helistasime oli see, et kui hakkasime magama sättima avastasime, et 4 magamisaset küll ei õnnestu tekitada. Oli 2 voodit, mis olid narivoodid ja siis 2 nö sohvavoodit mis olid välja reklaamitud. Neist sohvadest üks oli aga umbes 130 cm pikk. Seega pidime rentijale helistama. Toodi meile siis üks täispuhutav madrats mis oli ameerikapäraselt ühe suure abieluvoodi suurune nii lai kui ka üsna kõrge ja mille küljes oli muidugi mootor millega sai madratsi täis pumbata ja ka tühjaks lasta.
Sellised olidki seal kõik truckid ja palju pikemad kui meil Eestis
Üldiselt oli korter selline nagu kirjeldatud, kõik asjad söögi tegemiseks ka olemas, kohvi ka oli natuke jäetud. Arvestama peaks sellega, et ruumid on väiksemad kui fotodelt paistab. Igaks juhuks tasuks enne rentimist üle täpsustada ka ruumide suurused. Suvel on vajalik kindlasti ka konditsioneeri olemasolu, meil see oli ühes toas ja teises toas oli hästi suur akna ette pandav ventilaator. Kuna me korteris eriti oma aega ju ei veetnud siis meile ei olenudki rohkemat vaja. 
Magama saime pärast südaööd kohaliku aja järgi, st meil oli siis juba hommikul 7 paiku ja maganud polnud ca 23 tundi. Hommikul aga ootas meid New York. Ilmaprognoos oli nendeks päevadeks 28C – 30C, Eestist tulijale kus ilm oli 16C, oli see prognoos täitsa mõnus.

Sellest mida NY-s nägime ja mis kohti külastasime juba järgmises postituses New York II.







About the author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

%d bloggers like this: