El Tatio geisrite väli. El Tatio geisrid. Tšiili reisikiri. 4 päev Atacama kõrbes. San Pedro de Atacama.

4 päev Atacama kõrbes. Tšiili reisikiri XI osa

El Tatio Geysers ja Hidden Lagoons

4 päev Atacama kõrbes algas juba kell 4 äratusega. Varahommikul algas väljasõit El Tatio mäele 4300m kõrgusele kuumavee geisrite juurde. Õhtupoole oli väljasõit teise kohta Hidden Lagoons, mis tõlkes tähendab “Peidetud Lagoonid”.

El Tatio Geisrid

El Tatio mägi ja seal asuvad geisrid Andides, Põhja Tšiilis San Pedro de Atacama külast 97 km kaugusel. Esimest korda on märgitud kirjanduses seda geisrite ala 19 sajandi lõpus ning 50-ndatest on see piirkond olnud juba hästi teada. Geotermiline kuumavee geisrite ala laiub 30 ruutkilomeetril 4200 – 4600m kõrgusel El Tatio vulkaanilisel mäel.

El Tatio geisrite väli on maailmas suuruselt kolmas geisrite väli. Väljal on geisreid palju, kokku ca 67 mõned suuremad, mõned väiksemad. Geisrid podisevad pidevalt ning aega-ajalt hakkavad nad siin ja seal rohkem kuuma vett purskama nagu tossavad purskkaevud. Kõrgeimad neist võivad ulatuda kuni 10 m, kuid enamasti purskavad nad 1 m kõrgusele. “Tatio” nimi tähendab tõlkes ahju ning seal mäe sees ongi suur vulkaaniline ahi nende geisrite all.

Tavaks on minna geisreid vaatama varahommikul, et seal kohal olla päikese tõusu ajal. Selle 90 km pikkuse tee läbimiseks kulus bussil ca 1,5 tundi ja meie saime mõnusalt bussis magada. Eelmisel päeval oli seal sadanud vihma, aga meil vedas ning sellel päeval vihma ei sadanud. Kui oleks sadanud, siis oleks reis ära jäänud, sest mägiteed muutuvad ohtlikuks ja sõidetamatuks. Kohale jõudsime varasel hommikutunnil enne päikesetõsus. Väljas oli 3C sooja ning minu sulejope kulus seal “marjaks ära”. Väävli tossu olid kõik kohad täis, sest geisrite all on kuum laava. Õhuniiskus oli loomulikult hästi suur, sest kuuma vee auru olid kõik kohad täis.

Giid luges meile enne sõnad peale, et tuleb koos grupis käia, mitte maha jääda ega eralduda. Andis meie grupile nime ka ja hõikas meid koos liikuma. Giid oli professionaalne ning rääkis nagu ikka ajaloost ja miks seal geisrid on ja purskavad. Tal oli ka oma lemmikgeiser seal, mis siis ka aega-ajalt purskama hakkas. Kõrguse tõttu oli raske hingata ja kiiresti liikuda. Ilmselt kõrgusest ja väävli aurudest hakkas ühel naisel ka halb, kes hakkas seal oksenama. Giid oli tähelepanelik ja küsis pidevalt üle kuidas me ennast tunneme. Kellel paha oli võis minna bussi ootama.

4 päev Atacama kõrbes algas suurepäraselt

Pärast suurt geisrite välja külastust oli hommikusöögi piknik bussi juures ning pärast hommikusööki suundusime natuke madalamale. Nüüd läksime geisritest tekitatud loodusliku basseini juurde, mis on mõeldud ujumiseks. Kell oli 8 ringis ning väljas oli jätkuvalt temperatuur 3C. Ees ootas aga kümblus geisrivees, mille temperatuur on 35-38C. Meie gurupist (25 inimesest) oli 2 julget ja karastunud põhjamaa naist, kes läksid sellise välistemperatuuriga ujuma. Mina ja üks sakslanna kes elab UK-s. Kümblus varahommikul, 4300m kõrgusel, 3C välistemperatuuril geisris tasus ennast ära! Minu jaoks oli see olnud unistus juba varasest noorusest. Ma ei tea isegi täpselt mis ajast ja kust mul oli selline soov tekkinud. Aga ma tean, et see soov ja pilt, kuidas ma kuumavee geisris kümblen, on mu mälus olnud juba ammu. Nüüd see täitus!

Kui soovid El Tatio geisrite koht rohkem lugeda, siis saad teha seda wikipediast siit.

Machuca küla

Machuca küla asub poolel teel El Tatio Geisrite ja San Pedro de Atacama vahel. Päras geisrite külastust on tavaks teha põige ja väike peatus selles külas, mis on tõeliselt ehe ja armas külake. Külas on majad ehtiatud tradistiooniliselt savist ja madalad. Nagu ikka on olulisel kohal kirik, mida seest ei lubatud pildistada. Kohalikud külaelanikud juba ootasid turiste, naised hakkasid kohe õlis küpsetama juustuga pirukat ja mehed tegid šašlõkki. Muidugi oli see eraldi raha eest, samuti sai osta kohvi või teed. Ma ei mäleta kuidas nad seda pirukat kutsuvad, aga see oli väga hea ja maitsev. Mõnus soe vahepala.

Minu arust on see väga hea tava teha turismigruppidega ka külakestes peatused. See annab võimaluse ka väikese küla inimestel saada lisateenistust. Seda tehti mitmeid kordi ning suveniirid ja tooted olid neis palju odavamad kui San Pedro de Atacamas. Lõunaajaks kell 12 olime tagasi San Pedro de Atacamas. Õhtupoolikuks algusega 14:30 oli mul järgmine väljasõit Hidden Lagoons.

Hidden Lagoons. Helesinised peidetud laguunid. Atacama kõrbes.

Hidden Lagoons (peidetud laguunid) asuvad San Pedro de Atacamast ca 25 km kaugusel. Seal on 7 helesinist mineraalvee laguuni, mis on peidetud mägede vahele. Tee pealt ja kaugemalt ei paista need mitte kuidagi välja ja eks seetõttu ongi nende nimi peidetud laguunid.

Laguunides olev vesi on väga kõrge soolade sisaldusega ning mida sügavam laguun, seda sinisem ta paistab. Seda puhtam on muidugi ka vesi ja suurema soolade sisaldus. Laguunide vesi on põhjavesi, allikatest pärit, mis on pinnale kerkinud.

Ümber laguunide laiuvad kivistunud mineraalsoolade väljad

7 laguunist lubatakse ujuma minna kahte suuremasse. Esimesena viiakse kõige tagumise ja suurema laguuni juurde, see on ka sinisem. Kõige esimene laguun on natuke pruunakat värvi ning seda nimetatakse kohvi värvi laguuniks. Giid selgitas meile, et arvatakse, et esimese laguuni vesi on pruun seetõttu, et inimesed kannavad jalgadega kaldalt liiva. Seetõttu viiaksegi esimesena kõige tagumisse laguuni. Esimesse laguuni siis paljud ei viitsigi ilmselt enam minna. Viimasest laguunist esimeseni kõndimiseks rahulikus tempos kulus 20 min. Seega oli selle pikkus umbes 1,5km, kuid silmaga ei saagi sellest vahemaast aru. Kui ümberringi on silmapiir tühi, siis tundub kõik olevat lähedal, aga tegelikult võib olla nähtav objekt või mägi kilomeerite kaugusel.

4 päev Atacama kõrbes. Õhtune kümblus mineraalvee laguunis

Kuigi ma hommikul juba kuumavee geisris kümblesin, siis ega ma õhtusest kümblusest ikka ära ei öelnud. Laguuni vesi oli tõesti väga soolane ja kandis hämmastavalt hästi. Istu või seisa vees, tee ükskõik milliseid liigutusi, põhja ei lähe. Soovitav vees olemise aeg on maiksmaalselt 20 min. Seda giidid alati ütlevad ka kui pikalt on paras olla. Vesi oli tõesti nii soolane, et kõndimise ajal, kui ma ära kuivasin, siis olin üleni valge 😊

Pärast laguunides ujumist oli jälle õhtune piknik. Tuul oli juba väga tugev ning äiksesepilved kogunesid. Pärast piknikku oleks olnud traditsiooniline päikeseloojangu vaatamine kõrgemal platool. Kuna aga äikesepilved kogunesid ja päikest ei paistnud kusagilt, siis otsustas giid meid külasse tagasi viia. Nii oligi, et kui külasse jõudsime hakkas kergelt tibutama ja varjusin ühte poodi. Sadu läks aga järjest tugevamaks. Kui olin seal juba 20 min asju vaadanud ja proovinud ning üht teist juba ostnud ka, vihm aga järgi ei jäänud, siis ostsin lõpuks vihmakeebi ja sain oma hostelisse, mis asus 20 m kaugusel poest 😊.

Hostelis selgus, et äikse tõttu olid elekter ja internett ära läinud. Väljas oli kottpime, aga kuidagi ikka õnnestus hosteli välisuks lahti teha. Välisuks on nagu värva aeda, sees oli ju kinninine siseõu. Peagi tuli elekter tagasi, aga vahet polnud, aeg oli hiline ja päev oli olnud pikk. See oli minu 4 päev Atacama kõrbes ja viimane öö San Pedro de Atacamas. Järgmisel hommikul oli vaja pakkida jälle kohver ning õhtupoole lennata tagasi Santiagosse. Olingi juba kauaks ühte kohta paigale jäänud 😊.

Järgmine postitus tuleb lõpuks ometi Santiago kohta.

Loe eelmiste päevade reiskirju siit.

San Pedro de Atacama. La Serena. Canjon del Maipo.

About the author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: