Valencia – Hispaania.

Valencia rand Las Arenas

Mina olen Valencias käinud kaks korda. Viimati käisin Valencias kaks aastat tagasi, just mai lõpus – juuni alguses. Valencia on Madriidi ja Barcelona järel suuruselt kolmas linn Hispaanias, kus on ca 800 000 elanikku (2016.a. andmetel). Lisaks elab linnas veel umbes 200 000 – 300 0000 inimest, kes elavad seal hooajaliselt, kas suvel või talvel ning mida ametlik rahvaloendus ei kajasta.

Valencia asub Hispaania idarannikul, Turia jõesängi kallastel, Pürenee poolsaare idarannikul, Valencias lahes, Vahemere ääres.

Valencia on Valencia autonoomse kogukonna pealinn ja ta on neljas kõige suurema rahvaarvuga autonoomne kogukond pärast Andaluusia, Kataloonia ja Madridi Hispaanias, kus elab üle 4,9 miljoni elaniku. Neil on oma keel, mis erineb üsna paljuski ametlikust hispaania keelest.

Kuigi Valencia on suur linn, on minu muljed sellest kui mõnusast, piisavalt suurest kuid samas rahulikust linnast, kus on ilus liivane rand, uus kaasaegne linnaosa, vanalinn oma erinevate ajastute platside, kindluste jm ajalooliste ehitistega. Erinvas stiilis väikeseid mõnusaid platse on seal palju, need meeldivad hispaanlastele ja on iseloomulikud Hispaania linnadele. Samuti on seal ilus, puhas, 10 km pikkune liivarand laia koos laia jalakäiate promenaadiga. Läbi linna kulgeb 9 km pikkune Turia jõe säng, millest on kujundatud park, puude, lillede, spordiradade ja mänguväljakutega. See antiikne jõesäng on linna uhkus ja väga populaarne koht sportimiseks, jalutamiseks ja muidu vaba aja veetmiseks.

Turia jõesäng.

20150928_180108
Vaade osale 9 km pikale Turia jõesängile, koos ratsapolitseiga 🙂

Olen käinud Valencias kahel korra ja mõlemal korral käisin seal, et õppida hispaania keelt. Eestist otse sinna lennata muidugi pole võimalik. Mina läksin esimesel korral läbi Londoni ning teisel korral lendasin Barcelonasse, olin seal ühe päeva ning siis sõitsin rongiga Valenciasse. Rongiliiklus on Hispaanias nagu kogu mujal Euroopaski väga heal tasemel. Kiirrongiga Barcelonast Valenciasse on sõit umbes 3 tundi, piletid on erineva hinnaga, ca 50-60€ peaks ikka arvestama. Nende kahe variandi puhul peab võtma vahele ööbimise, kuid ühe päevaga on võimalik lennata läbi Frakfurt’i.

20160522_203353
Valencia vana ajalooline raudteejaam North oma hiilguses asub kesklinna lähedal.

Ühistransport on linnas hästi korraldatud ja lennujaamast saab kesklinna metrooga, linnas on kaks raudteejaama, mis mõlemad on üsna kesklinnas. Kesklinnast saab randa nii metroo, bussi kui trammiga. Ühistraspordi üksikpilet maksab 1.50€, aga võimalik on osta 10 korra ühistranspordikaart mis maksab 10€ ja mida saab kasutada sõitmiseks kõikides ühistranspordivahendites. Võimalik on rentida veel jalgartast, mille päevarent oli 5€

Valencia on ilus ja suursugune linn. Minule tundus ta turvaline, ka õhtul oli linnas turvaline linnas ringi käia ning rannas ja Turia jõesängis patrullisid pidevalt politseinikud nii hobustel, ATV-dega, kui jalgratastel.

Kuhu minna ja mida vaadata Valencias ?

Kindlasti on rand, see kuhu minna.

Hispaanlased armastavad randu, rannal on nende elus väga suur roll ja nad hoiavad oma rannad korras ja puhtad. Samuti armastavad nad anda rannaosadele anda erinevaid nimesid, ilmselt seetõttu, et rannad on pikad ning jagades need erinevate nimedaga lühemateks lõikudeks, saab täpsemalt määratleda, kus rannas käisid või oled. Seetõttu on linnas kolm randa: Las Arenas, El Cabanyal ja La Malvarros.

20160602_174706.2
Valencia rand Las Arenas. Arena-tõlkes liiv. Taustal paistab 5* hotell Las Arenas
20151002_172510
10 km ilusat liivaranda
20160529_175935
Kuum Lounge baar rannas, kus saab mõnusalt basseinis lebotada

Kunstide ja Teaduse linnaosa.

Kindlasti tasub minna uude linnossa, mille nimi on: Ciudad de las Artes y las Ciencias ehk Kunstide ja Teaduste linnak.

20150930_151807
Teadus ja kunstide linnak

See linnaosa on ikka päris pompoosne, asub Turia jõesängi kaldal ja võtab enda alla päris suure ala. Seal asuvad: Oceanografic Valencia Aquarium ehk Okeanograafia Akvaarium, kus saab imetleda ookeanielu koos pingviinide, kalade jne veemailma imedega.

Veel asub seal Teaduste ja Kunstide kompleks. Prints Felipe nimeline Teadusmuuseum ja Hemisferic, see on See on Hispaania suurima ekraaniga hoone, kus on kahe projektsioonisüsteemiga nõgus ekraan, mis katab üle 900 ruutmeetri. Seal näidatakse suureformaadilisi filme, astronoomia show’sid ja korraldatakse meelelahutuslikke etendusi.

20150928_174138
Prints Felipe nimeline Teadusmuuseum

 

Valencia vanalinn.

Vanalinn koos hubaste platside ja kohvikutega on üks imelisemaid paiku. Kusjuures seal on väga erinevatest ajajärkudest kindlusi, platse, torne, kirikuid, välikohvikuid, hubaseid väikseid discoteeke. Muidugi on võimalik vaadata ka Flamencot. Palju on muuseume, kellel nende vastu huvi.

20160523_102829
Valencia Raekoda ja Raekoja plats
20160523_185410
Natuke uuem linnaosa. Kumerad majad on tüüpilised platside nurkades

Iseloomulik on purskaevud, mida leidub platside keskel kui ka majades sees.

 

Sadam.

Soovitan samuti sadamas käia, kasvõi jalutamas. Valencia sadam  on Euroopa Liidu suuruselt viies konteinerveo sadam ja Vahemere kõige aktiivsem konteiner sadam, kustkaudu toimub aktiivseim kaubavedu Hiinast Euroopasse. Sadama on ranna lähedal ning seal läheduses on lahedaid baare, samuti on võimalik teha sõite merele.

IMG-20160529-WA0005
Valencia sadam

Söök ja jook.

Söögi ja mereandide nautijatele on Valencia super koht ja eriti sügisel, septembris on krevettide ja muude mereandide hooaeg. Poest saab osta värskeid sinimerekarpe hinnaga 1.8€/kg.

20160524_115141
Kevadine mereannivalik poes. Kevadel on hinnad kallimad, kui sügisel.

Valencia maakonnas kasvatatakse veel safrani ja sealt on võimalik seda osta palju soodsamalt kui meil. Hommikukohvi koos magusa sajakesega või röstsaiaga saab 1.5€ eest. Vahepala süüakse tavaliselt kella 11 paiku ja siis on pakkumises kas tapased, või võileib, mille kõrvale on tasuta jook, kui see on kohv, õlu, vesi. Huvitaval kombel on mahl tasuline. Lõunaajal on nö päevapakkumised, mis koosnevad kolmest käigust: supp, praad ja magustoit) ning need maksavad 9-10€. Üksi on seda kõike liiga palju ära süüa. Tavaliselt saab lõuna või õhtusöögi juurde tasuta klaasi õlut või hoopis pudeli veini. Suur paella, millest jätkub vähemalt 4-le saab samuti 9-10€ eest ja lisaks pakutakse veel paljudes kohtades  pudel veini tasuta õhtusöögi juurde. Muidugi on ka kallimaid kohti. Mida rohkem nö turistipiirkond ja vanem vanalinna osa, seda kallim koht, söök ja jook. Mina käisin ikka neis kohtades kus kohalikud käivad. Kiirsöögikohtades ja kus on friikad, võileivad (sandwich) saab nädala alguses lõunasöögi 1.5€ või 2€ eest kusjuures Coca-Cola on tasuta hinnas. Poes on muidugi vein ja Cava imeodavad, seda teavad kõik. Korraliku Cava saab alla 2€ pdl. Puuviljad on aga samas hinnaklassis nagu meil. Kuid ärge arvake, et hispaanlased söövad neid tomateid mida meil siin müüakse. Need tomatid on salsa (kastme) tegemiseks ja supi sisse panemiseks.

20150928_222523
Kuulus tapase koht

 

Turg.

Kui mina Valencias 2015.a. sügisel olin, siis sai nende kuulus turuhoone 100. aastaseks. Selle puhul oli turg lahti öösel kella 24:00-ni, pakuti süüa-juua, mängis muusika ja olid erinevad esinejad. Muidu on turg lahti kella 15:00-ni.

 

20150927_002504
Valencia turuhoone 100 sünnipäevapidustused. Rahvas ootab sissepääsu järjekorras.

Muidugi on linnas igasugusele maitsele ja igas hinnaklassis süügikohti. Põnevaid ja populaarseid kohti tasub külastada ka linna ääres. Selleks tuleb natuke enne eeltööd teha. Väliselt täiest tavaline ja ilmetu piirkond või pakkuda hoopis paremaid maitsed kui kesklinn mis on turistidest küllastunud.

20150930_183107
Hipisöögikoht.

Valencias on Valencia Ülikool, millel on kuus instituuti. Seetõttu on linnas palju noori ja üliõpilasi ning üliõpilasi teistest riikidest.

Peamine tipptund algab linnas õhtul kella 21-st kui kõik tulevad linna sööma. Siis on teed autosid täis ja on ummikud, samas, aga ma ei näinud nii närvilisi liiklejaid kusagil. Nagu ikka kohad, kus on autosid palju kulgeb liiklus hoopis sujuvamalt, sest inimesed on harjunud tiheda autode vooluga ja on teada, et pole mõtet trügida. Kui kohalikud inimesed lähevad linna õhtus sööma, siis nad riietuvad viisakalt. Meestel on jalas pikad püksid ja kinnised kingad, triiksärgid ja naised samuti on ehitud. Riietuse ja jalanõude järgi tunneb ära, kes on turist ja kes on kohalik ……

Kliima on Valencias super hea, peaaegu samasugune nagu Kanaari saartel. Veel oktoobris-novembris ja ka detsembris on õhutemperatuur 20C ringis ja merevesi soe. August ja septembri algus on see aeg kui sajab rohkem ja on äikesevihmad. Oktoober ja november on ilmad tavaliselt selged ja sajuta. Kõige jahedamad on jaanuar ja veebruar, siis on keskmine temperatuur 17C, vahel harva on langenud 8-10C juurde. Aprill ja mai on meie mõistes juba suvised ja nagu meie juuli.

Ilusat reisielamust Valenciasse!

 

Nipernaadi, kes ta on?

Kas sa oled oma elus kohtunud Nipernaadiga?

Kui Nipernaadi ilmub, siis kõik muutub, kõik läheb käima, ta paiskab segi sinu igapäeva elu rutiini ja argipäeva. Siis kui sa teda kohtad, siis muutub kõik. Me ise kutsume Nipernaadi oma ellu siis, kui me soovime oma elu muuta. Kutsume ta siis, kui me tahame, et midagi muutuks.

Kes on Nipernaadi? Kas seikleja, naiste ehk seelikukütt, nii nagu on tekkinud ettekujutus filmi vaadates? Kuid – süvenege! Nipernaadi on kirjanik ja looja, ta näeb elus võimalusi ja tal tekkib kohe pilt ehk nö film hakkab silmade eest jooksma, mida kõike saab siin teha ja kuidas. Nipernaadi on algataja ja protsesside käivitaja.

Kui meie ellu ilmub Nipernaadi, siis ta  paiskab segi teie igapäevase elu ja kõik on siis teistsugune. Asjad hakkavad juhtuma ja hakkavad kiiresti juhtuma. Kuid Nipernaadi on meie elus ainult lühikest perioodi, sest oma elu peab igaüks ise elama ja need muutused, mida sa soovisid teha, pead  ise ellu viima. Keegi teine ei saa seda teha. Seetõttu, Nipernaadi tuleb ja läheb ja läheb üsna kiiresti. Tavaliselt on Nipernaadi sinu elus 7 – 10 päeva, maksimaalselt 14 päeva. 7 päeva, see maagiline number, ja see aeg on kõige parem, sest siis püsib adrenaliin üleval. 14 päeva on juba liiga pikk aeg ja tavaliselt ta nii kaua ei olegi teie elus. Nädal on kõige parem või kuni 10 päeva, sest pärast seda hakkab esimene eufooria tunne kaduma ja adrenaliini tase langeb. Siis, kui see tunne on, et tahaks mägesid liigutada, siis tulebki kohe tegutsema hakata. Kiiresti on vaja viia ellu kõik ideed ja käivitada protsessid.

Kui Nipernaadi on su elus, siis ta aitab sind, ta annab ideed, näeb visiooni ja tulevikku. Aitab sul kujutada ette tulevikku, kuidas kõik välja näeb. Siis aga, kui sa oled juba valmis ehk energeetiliselt üles köetud ja “küps” ise tegutsema, ta kaob. Ära looda, et tema peaks aitama sul teha seda, mida sa pead ise tegema. Nüüd, kui Nipernaadi on teid “ülesse kütnud” ja adrenaliin on üleval ning tema lahkub areenilt on kaks varianti.

Üks neist on see negatiivne variant ja see, et sa langed tohutusse masendusse ja ei tee midagi, langed energeetiliselt veel allapoole, kui sa olid enne. Järelikult ei olnud sa veel küps, et oma asjadega edasi minna ja muutusi teha, mida sa tahtsid teha. Sa lootsid, et keegi teine teeb sinu eest seda ja sina sõuad lihtsalt mõnusalt laineharjal kaasa. Aga, nii ei saa ja nii need asjad ei toimi.

Teine variant on see, et sa suudad jääda samale energeetilisele tasemele, „laineharjale“ ja hakkad ise edasi genereerima energiat ja ideesid ning suudad oma unistused, mõtted ja ideed ellu viia. Kui sa suudad ise edasi minna, ei jää tuimalt istuma akna alla, ja nö aknast tihaseid vaatama ning ootama millal tuleb tagasi see isik, see Nipernaadi, kes selle tohutu energia tõi, siis sa oled järelikult valmis oma elu muutma ja võtma selle eest vastutuse.

On veel ka kolmas variant ja see on vahepealne. Siis sa alguses lased energial siiski alla minna, sest pole veel päris valmis selleks, et võtta ise vastutus ja minna üksi edasi vastu neile muutustele. Siis tõesti, istud ja vaatad terve talve aknast välja tihaseid ning seejärjel sa nagu ärkad talveunest ja saad aru, et sul tulebki kõike ise teha, mitte keegi ei tule ega muuda sinu elu.

Aga Nipernaadi on unustamatu! Ärge soovige ega proovige teda unustada ega mõistke hukka. Kõik see mis tuli, te ise soovisite ja saite. Mõelge talle ja meenutage teda tänutundega. Hakake liikuma selles suunas mis te saite, oluline ei olegi see, kas te jõuate sinna kuhu te alguses ette kujutasite, et jõuate. Oluline on liikumine, liikumine on energia. Olulised on kogemused ja õppetunnid.

Meist igaüks võib olla vahel kellelegi Nipernaadi ja ärge mõistke teda hukka, see oli siis tema roll.

Ükskõik, kes või milline inimene meie ellu ilmub, siis selleks on tal oma roll. Ta tuleb meie ellu selleks, et meile midagi õpetada.

Lumine London, Tower, PB mess ja tagasi koju

Tavaliselt on veebruari lõpus Londonis juba üsna soe, umbes 8- 10C plussis, nartsissid õitsevad, mehed käivad pintsakutega ja naised sageli juba paljaste säärtega. Just, just, kuigi meie mõistes ei ole +10C just kõige soojem, siis kuna neil maa ära ei külmu ja linnas liigud enamasti ühest jaamast teise, siis pole vajadustki ennast nii paksult riidesse toppida kui meil siin Eestis. Samas, kuna neil siseruumid on ka üsna jahedad, siis on nad ilmselt harjunud pidevalt sellises jahedas temperatuuris olema.

On selge, et suurlinnas ja nii ka Londonis on kõige parem ja kiireim liikumisviis ühstransport ning eriti metroo ja rongid. Londonis ja UK-s on rongiliiklus ja raudteede võrgustik hästi välja arendatud ja seal on selline liikumisviis parim. Kuigi muidugi tuleb ette ka seisakuid ja tõrkeid. Kui ma olen Londonis käinud messil London ExCel’is, siis olen oma ööbimiskohaks valinud Toweri piirkonna. See on üsna kallis piirkond, sest City of London ehk kesklinn on kohe seal samas ning see on bankade ja suurte ärihoonete piirkond. Ehk, siis äri ja turismipiirkond koos. Kui aga broneerida ööbimine 3-6 kuud ette, siis võib saada päris hea hinnaga heas hotellis toa. Loomulikult on alati reede ja laupäeva ööd kallimad. Olen valinud selle kohe, sest sealt on hea otse minna ExCeL’isse, kõigest 20 min DLR ehk kergraudteerongiga sõitu. Samuti on sealt on hea minna teatritesse, mis asuvad Covent Gardeni ja Piccadilly Circuse juures. Samuti mujale, nii lennujaamadesse kui teistesse vaatamist väärivatesse kohtadesse. Arvestada tuleb sellega, et lähedal oletegi siis kui teil on umbes 25-35 min metrooga sõitu. Bussisõitu ei soovita, see võib olla küll odavam, kuid mitte nii kiire kui metroo. Bussisõidu võib siis valida kui pole muud variant või siis on soov teha lihtsalt kahekordse bussiga tiir linnas ja vaadata aknast linna. Näiteks bussiga pidi minema loomaaeda, aga alguses ikka metrooga ja siis viimane ots bussiga võimalikult lähemale. Seekord ma muidugi loomaias ei käinud :), aga olen seal käinud küll.

Ärge lootke, et te saate minna kuhugi nii, et sõidate otse. Tavaline on see, et peategi metroos  vähemalt korra ringi istuma ja siis ka veel rongiga näiteks sõitma. See ongi sealne elu.

Kuhu minna Londonis? Olen neis kohatades käinud ja soovitan kindlasti minna:

Tower of London ja Tower Bridge  sinna minge sisse, st võtke ekskursioonid. Big Ben, Westminster Abbey, Buckingham Palace, Trafalgar Square, seal lähedal on National GalleryPiccadilly Circus 

Covent Garden koos teatritega. Oxford Street, seal on Selfridge kaubamaja. Veel soovitan Victoria and Albert Museum ja seal läheduses, st samas piirkonas on Harrods’i kaubamaja. Hyde Park ja seal lähedal on Madame Tussaud.

London Eye’le võiks ka minna kui aega jääb, aga sinna ostke pilet enne ära muidu raiskate palju aega piletijärjekorras. Ma olen neis kõigis kohtades käinud, mõnes mitu korda ja soovitan neis käia.

Muidugi üks asi, käige ja jalutage linnas. Sõitke metrooga kuhugi kohale ja siis vaadake ära mis seal kandis huvitavat oli ning siis jälle metrooga edasi. Suures linnas tuleb samme isegi päevas 20 000 täis väga kiiresti. Nii liikudes saate ka võimalikult rohkem kohtades käia, seda enam kui olete ainult mõne päeva kohal. Käige kindlasti ka muuseumides sees, kuigi piletid on seal kallid, siis saate selle eest ka piisavalt showd, mitte nii nagu meil, et maksad pileti eest ja siis ise vaatad mida saad vaadata. Neil on programmid hästi kokku pandud ja pileti raha eest saate täiega tagasi. Siiski, ärge päevas planeeriga üle kahe koha sisekülastusi.

Enne kuhugi minekut pange oma liikumiskava paika, muidu raiskate aega niisam ja ei näegi suurt midagi. Vaadake kas metrood ja rongid sõidavad kas jaamad on lahti jne. Pühapäeviti on mõned peatused suletud. Vaadake ka netist selle koha kohta infot, kui on mingi eriline tähtpäev neil, siis võib juhtuda, et te ei pääsegi sinna kohta ligi. Näiteks, kui ma käisin esimest korda Londonis, siis ma juhtusin olema seal siis kui UK’d külastas Prantsuse toonane president Jacques Chirac. Me juhtusimegi teda siis nägema ja olema kohal kui oli igavesti uhke paraad ja kuninganna vastuvõtt. Samuti näin kuningannat, tema autot ja sain isegi fotod tehtud. Sellistel sündmustel on hea, kui juhtute kohal olema just õigel ajal õiges kohas. Samuti on neil tavaks suurelt nädalavahetustel rahvus- ja ajaloolisi sündmusi tähistada, kui neid juhtub olema ning ükskord, kui me oktoobris tahtsime Towerisse minna, siis me ei saanudki minna, sest seal ümbruses olid nii tohutud rahvamassid, et me ei viitsinud lihtsalt seda oodata. See oli mingi Toweri suurem sünnipäev. Tähtpäevi ja ajaloolisi sündmusi tähistatakse, see on ka arusaadav, neil on sajandite pikkused traditsioonid ja neist nad peavad kinni. See on just see, mis mind Inglismaal võlub, ma näen ajalugu ja näen seda täna.

Rahaliselt peaks arvestama, et päevas kulub 100£ inimese peale, kui te tahate süüa, midagi näha ja ringi liikuda. Aga kui lähete, siis tuleks maksimum võtta. Lennupiletid on tavaliselt köömes linnareisi muude kulude juures. Näiteks tatri pilet maksab umbes 40-50£, kui soovite sellist kohta kust te etendust näete ka kuulete ka. Muuseumide piletid on tavaliselt 25£ kandis. Kui olete kindel, et lähete kuhugi, siis on netist alati odavam pilet ära osta.

Süüa saab samas hinnaklassis nagu meilgi. Süüa saab igal pool ja toit on hästi kättesaadav ja üldjuhul hea. Kiirtoit on muidugi kõige odavam, aga on häid söögikohti samas hinnakassis nagu meil. Praad korralikumas kohas maksab 15-20£, st nagu meilgi. Soovitan kindlasti süüa vähemalt korra nende traditsioonilist “Fish and ships”. Selle saab 10-11£ eest, kuid siis on kõht terveks päevaks täis ka.  Õlu ja vein on baarides odavamad kui meil ja seda nad ise joovad terve päev läbi minu arust. Muidugi, kui käite tavalistes baarides või söögikohtades, mitte väga eksklusiivsetes. Valik on suur ja võib ka väga kallilt süüa ja juua. Kui pikemalt olla, siis mina olen ostnud söögi poest ja soovitan seda teha.

Hommikusööki pole mõtet võtta hotelli ööbimisega koos. Hommikuks väike jogurt vmt ja kohvi ning teed on tavaliselt ka hotellitoas võimalik endale ise teha. Üldjuhul on veekeetjad + kohv, tee, suhkur jne kõik igas toas tasuta olemas. Neis hotellides, kus mina olen ööbinud, on igal pool see võimalus olnud, isegi Hiltonis. Muidu võib juhtuda, et just kallimates hotellides seda võimalust pole, sest eeldatake, et rikkad jõuavad endale kohvi osta ;). Valmistoit, puuviljad, puhastatud köögiviljad on poest ostes ka väga head. Päeval on toidupoodides sooja toidu letid, kust saab osta ka sooja sööki kaasa. Kusjuures söögiga saate tasuta kaasa noad, kahvlid, salvrätid jne, neid ei ole vaja eraldi osta nii nagu meil. Elu on seal paljudes asjades inimsõbralikum ja lihtsam kui meil, sest on arvestatud, et aega liikumiseks ühest punktist teise kulub palju, seetõttu on Londonis normaalne kui süüakse poest ostetud sööki rongis, metroos, kõndides jne. Normaalne on ka see, et süüakse kohvikutes oma toitu, võileibu mis on kaasa võetud lastele jne. Samuti pargis söömine ja piknik on popp. Seega ei maksa häbeneda, kui kõht on tühi, ostate söögi ja sööte seal kus tahate, kasvõi kõndides.

Veel on Londonist võimalik osta kordades odavamalt endale riideid, kotte, jalanõusid, jen  kui meil. Muidugi ka kordades kallimalt kui osta kallistest firmapoodidest.

Ööbimiseks on hinnaklassilt soodsam ja hea asukoht on Kensington. Sealt on ka hea ühendus kesklinna. Üldiselt on odavamates hotellides toad väikesed. Vaadake kindlasti toa suurust. See võib olla vabalt ka 6-8m2 suurune. Kui olete kahekesi jääb kitsaks.  Ööbimiskoha valikul on oluline asukoht ja see kui lähedal või kaugel on need kohad kuhu te tahate minna.

Lastega soovitan käia Science Museumis, see on väga hea koht, aga aega kulub pool päeva vähealt ära. Mina olen seal vähemalt 3 korda oma pojaga käinud. vanuses 10-16 lastele on see superkoht ja palju parem kui USA-s Oralndos. Varem oli see muuseum tasuta, aga soovitav oli annetada, mida tegelikult tuleks teha, aga kui mitu last, siis saate annetuse teha vastavalt oma võimalustele. Kuidas praegu on, ei tea, vaadke järgi enne kui läehet. Teadusmuuseum asub Kensingtonis ja seal samas ümber on erinevaid muuseume, kelle huvi, siis on mõtekas korraga juba mitu kohta ette võtta. Kui teil on terve päev aega, siis minge Windsori loss ja Windsoris on suur Legoland See on väga äge koht ja sobib ka suurematele lastele, sest atraktsioone on igas vanuses. Enne minekut vaadake kas see on avatud, talvel on kinni. See on küll linnast väljas, aga rongi ja siis bussiga on väga hea minna.

Mis Inglismaale veel iseloomulik on?

Muidugi valamud kus on 2 eraldi kraani. Nüüd on küll juba mitu aastat olnud uuemates hotellides ka segistitega

Valamu kahe kraaniga ja ilma punnita 🙂

kraane, aga kus on vanad, siis ega neid ikka välja ei vahetata niisama. Huvitav on aga see, et mõnes kohas on 2 kraani, aga pole punni. Eks siis tuleb vett lasta mõlemast kraanist korraga ja katsuda niimoodi käed ära pesta, et ei kõrvetaks käsi.

 

Ühe pubi toaleti eesruum ootamiseks
Toaleti stiilinäide

Tualettide kultuur. Need on seal ilusad, suured, korralikud, puhtad. Kindlasti on erandeid, kuid enamasti on ikka nii, et kabiini mahub ka 170cm pikkune inimene potile istuma, sisse mahub ka kott ja on nagid kuhu panna kotid ja mantilid ning kabiinis saab ringi keerata. Meil kahjuks seda ei ole. Stiilinäited ühest pubi toaletist:

Toaleti stiilinäide
Toaleti stiilinäide

 

 

 

 

 

 

 

  • Inimesed on sotsiaalsed ja tahavd suhelda, hakkavad suhtlema ja juttu tegema võõrastega rongis jm. Kui kuulevad, et räägite mingis muus keeles või ka vahel niisama. Minuga nii ikka juhtub, et tuleb vestlusse laskuda :).
  • Teenindajad on abivalmis ja kui teil on vaja osta piletid kuhugi, siis nad leiavad teile alati odavaima variandi ja soovitavad parimat. Ei maksa karta, et nad tahavad tõmmata. Poodides samuti soovitavad mis parim on ja teevad sulle kliendikaardi soodustust kui sellega on mingi pakkumine ja kui sul kliendikaarti pole. Siis tõmbavad  poe kaardi läbi ja saad ikka soodustust.
  • Igal pool on hästi palju silte ja hoiatus. Turvalisus eelkõige. “Vaata paremale”, “vaata vasakule”, “kuum vesi”, “trepp”, “aste” jne, jne. Kui küsid teed või infot, siis nad juhatavad abivalmilt, kui nad teavad muidugi seda kohta.
  • Pubides käiakse koos koertega ja maakohas on hobused ka veel pubi ukse taga ootamas.
  • Jalgpalli platsid, golfiväljakud ja ratsutamise kohad, hobused ja lambad on tee ääres igal pool kui sõidate lennujaamast Londonisse, siis näete. Parkides on oravad ja jänesed.
  • Sportautod.

Siin siis viimane III video minu selle korra Londoni reisist. Videos ongi päris palju metroo ja rongi sõitu, sest see on sealne elu ja  suurlinnas kulubki sõiduks, liiklemiseks palju aega ja sellega tuleb arvestada. Minu eesmärk on kajastada olukordi võimalikult tõetruult, selle ei ole ma vidosid ka nö “tuuninud “:).

 

 

London Professional Beauty ja “Thriller Live”

London Professional Beauty toimus sellel aastal 30-ndat korda. PB sarja messid toimuvad ka mujal UK-s ning  Iirimaal, samuti mujal maailmas, näiteks Indias ja Aafrikas. Kuid on selge, et Londoni mess on suurim ning ka maailma mastaabis üks tähtsamaid selle valdkonna messe. Selle messi raames toimub World SPA ja Wellness konverents ning maailma juhtivate ilutoodete tootjate ja turustajate kohtumine kahel päeval.  PB London on toimunud viimastel aastatel London ExCeL’is, mis on Londoni suurimaid messikeskusi, ja kus toimub samaageselt mitmeid erinevaid messe. Seega PB ei olnud sellel ajal ainuke mess seal keskuses, samal ajal toimus veel Fitnessi mess, Travel mess jne. Mina käisin PB messil kolmandat korda. Miks ma seal käin, põhjus on lihtne: see on koht kust saab esimeste hulgas tead uuenduslikest toodetest, uutest tehnoloogiatest, mis on ilmunud maailmaturule. Erinevalt Eesti ilumessist, kus ma sellel aastal esimest korda käisin, osalevad PB messil enamasti just ka teenuste osutajad ning pakuvad oma teenuseid kohapeal. Teenuseid saab proovida kas soodushinadega või vahel ka uusi teenuseid või tooteid tasuta. Nii saab lasta kohapeal teha endale ripsmeid, kulme, pediküüri, depilatsiooni, sprey päevitust, aparaatidega näohooldusi ja kehahooldusi, proovida erinevaid massaaže jne. Samuti osaleb messil alati palju selle valdkonna koolitusfirmasid, kes tahavad samuti endale kliente leida. Tooteid saab kohapeal osta eriti soodsate hindadega, mis on Eesti messihindadest palju odavamad. PB on koht, kus luuakse palju kontakte ning mina olen leidnud mitmeid oma teenused just sealt. Messil on alati tihe koolituste ehk workshop’ide programm.

Kellel on soovi minna mõnele oma valdkonna messile, siis üks kindel soovitus on London.  Päev kulus kiiresti, õhtuks oli planeeritud teater, muusikal “Thriller Live”, kus esitati Michael Jackson’i tuntud hitid.

Aga nüüd saate kõike seda ise vaadata videost:

 

 

Guildfordi ümbruse vaatamisväärsused ja EV 100 Salsapeoga: osa II

Guildford.

Guildford on Londonist umbes 30 – 40 min rongisõidu kaugusel (43 km) Kagu suunas. Autoga sõites kiirtee A3. Niimoodi ajaliselt mõõdetakse vahemaid Inglismaal, üldiselt ei ütle keegi kaugust miilides või kilomeetrites. Wikipedia andmetel on Gulidfordi elanike arv pea sama nagu Tartus, 80 000. Kuna minu blogi on meelelahutuslik ülevaade elust – olust, siis rohkem ma ajaloolistel ja faktilistel andmetel ei peatu, kes tunneb rohkem huvi saab ise ja alati internetist faktid ja ajaloo detailid järgi vaadata.

Mina soovin oma blogis anda edasi meeleolu ja sündmusid. Ilm on üldiselt sealkandis mahe, aga sellel aastal oli millegpärast külm ja öösel olid isegi miinuskraadid. Kuigi natrtsissid õitsesid ja mõned muud lilled samuti, siis hommikul olid autod härmatanud. Kuna neil ei ole seal sellist keskküttesüsteemi nagu meil, siis minul on seal alati siseruumides külm ning tean, et pean võtma sinna minnes just sees olemiseks kaasa sooja suusapesu ning villased sokid. Kui köetakse, siis elektri radikaga ja sees on ruumid ka üsna niisked.

Meie päev Gulidfordis oli meeleolukas ja sisutihe, huvitavaid kohti mida külastada on palju ja igale poole ei jõuagi ühe päevaga. Oleks tahtnud minna veel mere äärde, sest meri pole sealt nende mõistes kaugel, kõiges 1 h ringis rogiga sõitmist :). Igatahse sai EV 100 sünnipäeva sai tähistatud väärikalt ja mitmel erineval moel ning kulmineerus Salsa tantsimisega.

Meie päeva videoreportaaž:

London-Guildford EV 100 sünnipäeva tähistamine Inglismaal: osa I

London on minu lemmiklinn, kus mulle meeldib käia vähemalt korra aastas. Juba esimesel korral, kui ma sinna 1996.a. mais sattusin, tundsin, et see on minu linn. Kõik oli tuttav, erinevalt näiteks Pariisist, kus ma vahetult enne esimest Londoni külastust olin ka päevakese viibinud. Sellel esimesel korral olin ma Londonis pea nädala, viis päeva kohal ja kõik peamised vaatamisväärsused said siis läbi käidud. Muljed olid suurepärased ja kõik oli minu jaoks kodune ja oamne. Tookord ma ostsin endale raamatu “Where To Go In Britain”, sest kindel plaan oli peagi sinna tagasi minna. See raamat on välja antud 1992.a. ning selles raamatus on kirjeldatud 500 kohta Suurbritannias kuhu minna ja ka seda, kuidas minna, rongid, maanteed jne. Siiski juhtus nii, et ma ei juhtunud Inglismaale enne uuesti kui 2012.a. kevadel, siis käisin seal oma pojaga, kellest samuti sai Inglismaa fänn. Pärast seda käisimegi koos pojaga Londonis aastas kahel – kolmel korral. Vahel niisama ja vahel siis, kui reisisime kuhugi mujale, siis ikka läbi Londoni, kus nii minnes kui tulles veetsime kohepeal ka päevakese. Selle raamatu järgi, aga mis ma ostsin, planeerisime oma esimesed reisid alles 2016.a. kevadel, kui olime käinud Šotimaal ja kolm päeva Londonis ja Inglimsaal vajasid sisustamist.

Seekord juhtus nii, et käisin Inglismaal siis, kui oli meie kalli Eesti Vabariigi 100 sünnipäev. Kui ma ostsin lennupiletid ja broneerisin hotelli, siis ma sellele ei mõelnud. Avastasin selle alles hiljem, umbes uuel aastal kui reisiaeg hakkas lähenema. Kurvastama ma selle üle ei hakanud, et suure sünnipäeva ajaks olin endale reisi planeerinud, tegelikult oleks ma sinna niikuinii läinud, sest oli põhjust minna tööalaselt messi külastama. Kui juba korra sinna lennata, siis on vaja ikka midagi rohkemat ette võtta kui ainult messi külastus, paigal ma pikalt ei püsi.

Mina jäin sünnipäevapidustustega Inglismaal vägagi rahule. Vaadake teie ka kuidas meil seal läks :)!

Esimene osa ja saabumine Inglismaale Guildfordi.

Tagasi NYC’s Queens, Brooklyn, Central Park ja Coney Island 2.juuli -4.juuli 2017

Central Park
2.juuli kell 00:01, oleme uuesti tagasi NYC J.F. Kennedy lennujaamas. Kuna Orlandos sai tehtud tuur Premium Outlettides, siis tekkis juurde üks lisakohver. No kuidagi ei saanud loobuda ostlemisest kui allahindlused on 50% – 60% ja isegi alghinnad on firma brändidel 2 korda odavamad kui Eestis. Lisaks on seal müügil moes olevad kaubad, mitte 2.a. tagasi moes olnud kaubad nagu meil sageli. Seega tuli juurde osta üks lisakott ja sellega olin ma Eestis arvestanud, et vajadusel tuleb mingi kott juurde hankida.
Tellisime lennujaamast hotelli liikumiseks Uber’i, sest muud varianti sinna minekuks ei olnudki. Broneeritud oli hotell booking.com kaudu, hotelli nimi Super 8 Jamiaca, hind 2 tuba kaheks ööks $540, kummalegi perele Queens toad ja kummaskis toas 2 Queens voodit, kontinentaalne hommikusöök. Üks tuba, siiis 1 öö kohta $135 + lisaks linnamks $3,5 iga inimese pealt iga öö kohta + lisaks müügimaks 14,75%. Hotellis pidi olema jõusaal ja arvustused olid täiesti normaalsed puhtuse ja söögi kohta positiivsed. Maja, mis pidi hotell olema oli väljast täiesti pime, ja välja nägi selline nagu mingi nõuka aegne ühkias umbes 70. aastatest ja välisfassaad uuendamata. Väljast tundus täiesti mahajäetud. Läksime sisse ja ees sees oli päris pisike retseptsioon mingi hästi vana diivanilaua ja 2 nahkdiivaniga, lisaks joogiautomaat ja väikeses klaasputaks istus registratuuri töötaja, just täpselt nii nagu nõuka ajal ühkas komandant. Jõudsime ajas tagasi, ei tea kas Eestis ka veel mõni selline koht on. Registratuuritöötaja oli üsna uimane ja alguses ta tahtis meid neljakesi kõiki ühte tuppa panna, ei tea kuidas ta seda mõtles, ilmselt ei mõelnudki. Otsisime oma broneeringu välja ja näitasime, et meil on veel üks tuba. Saime siis pika pusimise peale teise toa ka registreeritud. Lift oli samuti pärit 70-nadatest aastatest, väike ja kitsas. Jõudsime oma korrusele, koridorides olid maas vaibkate, mis tundus, et oli vähemalt 30 aastat seal maas olnud. Must otseselt ei olnud, aga täis nätsu jm plekke. Meie toas oli tõesti 2 väga laia voodit, kontrollisin voodilinad ja vannitoa üle, kõik tundus olevat puhas. Vaip oli ka puhastatud, aga kuna see oli nii vana ja igasuguseid plekke täis, siis mina korraliku eestlasena ei tahtnud välisjalanõusid jalast võtta. Aeg oli hiline ja mõtlesin, et magame ühe öö ära ja siis vaatame homme edasi mis saab ja kas jääme sinna. Siis aga helistas meie reisikaaslane teisest toast ning selgus, et neile antud toas juba olid elanikud sees ja mingi paar magas voodis 😀. Siis oli neile antud teised toas, mis olid eraldi ning millel ühel ei läinud uks lahti, vaid pidi lausa jalaga lööma, et seda lahti saada ning need toad olid ka mustad. Otsustasime hotelli vahetada. Vahepeal oli uuritud teiste lähedalolevate hotellide kohta ja teisel pool teed oli üks hotell JFK Inn, kus pidi olema vabu tube ja pidi olema parem ning soodsama hinnaga. See hotell oli küll teisel pool teed, natuke diagonaalis üle, et ma seda ei näinud, aga linnulennult ca 600m vist. Kuna vahepeal oli kiirtee, siis jalgsi me sealt üle ei pääsenud ja pidime tellima Uberi. Üks Uber oli päris lähedal, aga mitte kuidagi meile ei lähenenud, võttis aega vast 10 min kui sealtsamast lähedalt meie juurde jõudis. Juht küsis meilt mitu korda, et kas meil on seal JFK Innis tuba, meie vastu, et on jah ikka, et helistasime. Selle hotelli ümbruses oli üsna palju autosid ja liikumist. Väljast ei tundunud nii mahajäetud kui eelmine koht. Siin istus registratuuri töötaja lausa trellitatud klaasboksis retseptsioonis oli samuti päevi näinud nahkdiivan. Kuigi meie kõne võttis vastu mingi naisterahvas, siis kohapeal ühtegi naistöötajat ei olnud.   Uber’ juht ootas jupp aega veel väljas ja käis ka korra sees küsimas, et kas meil on ikka tuba. Meie ütlesim, et jah, ja see Uberi juht lahkus. Retseptsioonitöötaja justkui ei teadnud meie telefonikõnest midagi ja ütles, et tal on üks tuba. Kui pikalt uuris, selgus, et kedrikorrusel oleks saanud teise toa. Ütlesime, et enne kui sisse registreerime, siis soovime tube näha. Läksime vaatama seda tuba mis ei olnud keldrikorrusel. See tuba, mida neile näidati oli üsna retseptsiooni lähedal, õnneks. Koridoris lendlesid lapide ümber mingid sitkad ja see tuba haises ning oli palju hullem kui eelmises hotellis. Samal ajal hakkas sinna hotelli kogunema igasuguseid ja igasuguse nahavärviga tüüpe. Transeksuaale ja muid kujusid kes olid ilmselt mingi laksu all, liikumine toimus pidevalt ja retseptsiooni mis enne oli tühi hakkas kogunema mingeid katlasi kujusid. Ütlesime, et seda tuba ei soovi ja hakkasime telefonidega netist ostima teisi kohti. Tundus, et sellel hotellil oli hotelli nimi varjuks ja toimus hoopis mingi muu tegevus, ost-müük jmt. Kui me oleksime sinna ööseks jäänud, siis oleks suure tõenäosusega paljaks tehtud ja võib olla oleks ka ise kaotsi läinud. Nägi välja täpselt selline urgas. Igatahes ei soovita sinna kellelgi minna. Nüüd otsisime tube ainult tuntud nimede hotellidest, kuid ümberkaudsetes hotellides ei olnud üheskis kahte tuba kaheks ööks. Saime lõpuks toa kaugemal Brooklyn’i silla juures hotellis Dazzler Brooklyn, mis oli 4* hotell ja paistis fotodelt täitsa ok olevad. Telefonid hakkasid tühjenema, aga saime Uberi tellitud ning sellesse jubedasse hotelli sisse ei risikinud ootele jääda. Sees läks juba üsna lärmakaks, kuigi kell oli juba 1 läbi, ööelu käis seal täiega. Lõpuks Uber saabus ja see juht rääkis meile siis, et see piirkond on selline, et nad ei julge sinna üldiselt sõitagi. Ütles, et enne kui tuli kontrollis meie tellija tausta, et mis on reitingud, kuna reitingud olid head, siis ta ikka tuli. Vedas, et sealt ära pääsesime. Dazzler Brooklyn oli väga hea hotell ja väga heas asukohas. Praeguseks on selle hotelli nimi teine, on muudetud Tillary Hotell Brooklyn. Läheduses olid shopping tänavad, hea ühendus ühistranspordiga, isegi parkimine oli võimalik garaažis.
Seda hotelli soovitan soojalt, kusjuures ühe öö hind oli sama mis esimeses Super 8 Jamaicas. Meie teekond sellel öösel kulges järgmiselt https://goo.gl/maps/drVduuWkDBG2
Mis jama veel oli Super 8 Jamaica Hotelliga, oli see, et nad kadsid küll esimese broneeringu raha tagasi, aga järgmisel päeval broneerisid kaardilt uuesti ümbes kahe öö summa ja siis enam hotelli manager kirjadele ei vastanud. See teema ootabki praegu veel booking.com kaudu lahendust, sinna sai info selle hotelli kohta saadetud.
Kuigi saime oma tuppa ja magama umbes 2 paiku öösel, siis ma väga kaua ei maganud ja läksin hommikupoolikul kella 11 paiku linna uudistama. Tegin ümbruses poodides väikese ülevaate ja sõin tänavatoitu mis oli täitsa hea ja toitev ja korralik, lambaliha kebab riisiga ja salatiga. Maksis $6 ja terveks päevaks oli kõht täis. Võrreldes NYC kesklinna piirkonnaga olid siin hinnad söökidele soodsamad. Hotelli asukoht oli tõesti super ja järgmisel päeval, 4.juulil algasid USA iseseisvuspäeva pidustused. Me juba kahetsesime, et ei jäänud neid sinna vaatama, kui lende broneerisime, siis mõtlesim, et mis me ikka selleks ajaks sinna jääme, mine tea, võib olla on mingid jamad jälle. Öine Uber’i juht rääkis ka, et sillal tuleb suur ilutulestik ja meil oleks sealt hotellist seda hea vaadata. Mis teha, mis teha, järgmine kord oleme targemad, jääme pidustusi ka vaatama.
 
3. juuli, minul hommikukohv hotellis joodud, igas toas on kohviautomaadid kapslikohvi jaoks ja kohvi ning muud tarvikud nagu ikka. Poodides samuti tiir käidud, ega linnas päeval muidu jalutada ei saagi kui vahepeal poodi sisse ei astu, sest lõunast läheb tänaval palavaks ja poes on hea ennast jahutada. Inimesed kõnnivad tänaval vihmavarjudega kasutades neid päikesevarjudena, mitte paljud, aga päris mitmed jäid silma. See on meie viimane täispäev USA-s ja plaan on jälle üsna tihe. Kavas on külastada Central Parki, mis jäi esimestel NY päevadel külastamata, siis pidime külastama arvutipoodi Microcenter, mis asus Brooklynis. Sealt oli vaja pojal oma sõprade tellimusel osta arvutite osasid mis olid sealt tuues üksjagu odavamad kui Eestist, et tasus minna.
Õhtusöök oli planeeritud Coney Islandil, kuulsas hot dogi restoranis Nathan’s ja siis tagasi hotelli.
 
Enne Central Parki minemist olid meil perekonniti eraldi käimised, meie sõitsime muidugi metroodega ja käisime meie Grand Central Terminalis. See oli ilus suur raudeejaam ja seal me saime osta korralikku Eesti stiilis kooki, aga mitte kohvikus, vaid ühest koogimüügi kohast ja sõime selle hiljem Central Parkis. Meie teekond lõunast kuni hilisõhtuni kulges järgmiselt. Kuna Google mapis ei saa seda ringi ühistrasporti kasutades korraga kokku panna, siis ma lisan meie sõidu osade kaupa.
Esmalt hotellist Grand Central Terminali https://goo.gl/maps/EbbYU3DtEkm
Grand Central Station

 

Grand Central Station

 

Grand Centra Station
Grand Central Station
Terminalist Central Parki https://goo.gl/maps/H5Wu58jtFfA2
Central Parkist Micro Centerisse https://goo.gl/maps/TABKuJzhnzH2
Micro Centerist Coney Islandile https://goo.gl/maps/q8NzoNQgyLR2
Coney Islandilt hotelli https://goo.gl/maps/4DhFfR1rDy42
Edasi- tagasi sõitmist üksjagu ja sõitmist üksjagu. Soovitan igal pool neist kohtadest käia, aga ärge minge autoga! Eestlased, ärge rentige autot suurlinnas, säästke oma aega ja närve, näete kui palju jõuab poole päevaga läbi käia. Ise utoga sõites jõuaksite ühes kohas neist käia, kogenud reisijad teavad seda muidugi.
Siin mõned fotod meie Central Parki’i tuurist.

Kaarikud millega meid sõidutati

 

Üks vähestest uusehitistest mis kõrgus Central Parki’i kõrval. Vaatega pargile, hirmkallite korteritega elamu, kus juba kõik korterid on välja müüdud. Raha on sealmail vist ikka kõige määravam mõõdupuu, et keegi olla.

 

 

Central Parki servas kõrguvad kallid korterelamud ja kontorid

 

Central Parkis

 

Central Parkis

 

 

Central Parkis oli pulmalisi mitmes kohas pildistamissessioonidel

 

Esinemislava Central Parkis kus just mingi band esines

 

 

Central Parkis

 

 

 

Central Parkis

 

 

Trump Hotel Central Park’i servas
 
Centra Parkis ja Coney Islandil mõlemas oleks muidugi paras olla terve päeva ja kui lähete, siis planeerige endale päev kummagi jaoks.
Kuna Central Park on väga suur ja selleks, et saada head ülevaadet, ajaloo ja kõige kohta soovitan võtta ratastel kaarikud mida meie tegime. Meil olid hästi lõbusad ja toredad poisid kes meid sõidutasid, rääkisid ajaloost, näitasid ära kõik kuulsuste majad, tegime 3 peatust pildistamiseks, ja nad tegid meist ilusaid pilte ja lõbustasid meid. Ise käies ei suuda te sellist infot korraga saada ja niisama ringi vahtida on muidugi ka tore, aga kui kõike peate netist ise otsima, siis selle info otsimise age on tohtut. Ärge hoidke kokku, rentige rattad ja laske ennast lõbusalt ringi sõidutada. Maksime kahe kaariku peale kokku $80, aga see tasus ennast ära.

Coney Islandile jõudsime hilja õhtul, pimedas. See on hästi suur lõbustuspark mere ääres. lõubutseda ja atraktsioone proovida ei saanud, sest selleks meil aega ei jäänud. Saime nautida kiirsööki õhtuse mere ääres. Kiirsöök minu jaoks muidugi nautimistväärt polnud, kuigi võtsin friteeritud krevetid, siis need suuremad asjad ei olnud. Kuna meie reis oli siiski minu poja põhikooli lõpureis, siis olid need kohad mida me külastasime tema valitud ja kokku pandud, sealhulgas söögikohad mida nad sõbraga tahtsid külastada.

Coney Island’i lõbustuspark

 

Coney Island’i lõbustuspark

 

Nathan’s kuulus hot dog’i restorani menüü. Ikka koos kaloritega.

 

 

 
Piltide tegemine tõmbas jälle telefoni aku tühjaks, aga mõned fotod siisi said tehtud. Ja loomulikult oli õhtu lõpetamiseks seal ilutulestik. Seda tehakse seal jaga asja puhul.
Hotelli tagasi jõudsime südaöö paiku ja järgmine päev ootas meid ees teekond koju.
4. juuli USA iseseisvuspäev ja meie tagasilend koju. Tagasilend oli õhtul JFK 19:30 kohaliku aja järgi. Tartusse saabumine 5.juulil õhtul kell 21:55, selline reisi pikkus on tingitud 7 tunnisest ajavahest, sest nüüd liigume tulevikku. Hommikul teeme veel hotelli ümbruses poodides väikese shopping tiiru, hiljemalt kell 13:00 plaanime hotellist lahkuda. Kuna algavad iseseisvuspäeva pidustused, siis lõunast pannakse mitmed tänavad liikluseks kinni ja ei taha linna pidama jääda. Lend 4.07 kell 19:30 New York (JFK)- London Hathrow (LHR)  5. 07 kell 7:35 väljalend Helsingisse 10:20 – saabumine kell 15:15 Helsinki (HEL) väljalend kell 21:05 – saabumine 21:55 Tartu (TAY). Algselt oli Helisngi ja Tartu lennu vahel lühem ooteaeg, vist 3 tundi, aga kuna lennuplaane muudeti, siis läks see aeg pikemaks. Helsingi lennujaamas saime magada, sest seal on tehtud magamise Lounge.
Magamistuubid Helsingis

 

 

 
Kõik sujus suurepäraselt, ainult ühe reisija kohver hilines Tartusse jõudmisega 1 päeva jagu, aga jõudis. Programm oli tihe ja ise ka imestan paregu kirjutades, et me nii paljudesse kohtadesse jõudsime, kuid see kõik on tänu tublile eeltööle mis meie reisijuht eelnevalt kodus mitme kuu jooksul ära tegi. Suur tänu talle suurepärase korralduse eest!
 
Tänu sellele reisile ei tulnud terve suve jooksul küll üldse reisi mõtet pähe ja soovi kohverid pakkida, aga nüüd on see soov juba jälle tekkinud ja mõtted peas liiguvad. Pileteid kuhugi pole veel ära ostetud, aga küll reis varsti tuleb, kuhu täpselt see selgub samuti jooksvalt. Minu hea tuttav ütles selle kohta, et reisid tulevad ise su juurde ja tulevad sellised kohad kuhu sa pead sattuma. Eks ma annan teada kui olen järgmisse kohta sattumas. Nüüd on blogimisega mingi kogemus olemas ja tean, et pilte ja videosid tuleb teha mitu, mitu korda rohkem, …..
Peatse kuulmiseni, mu sõbrad!
 
 
 
 
 
 

Orlando 30.juuni – 1. juuli 2017

Oralndo, Kennedy Space Centre
30.juuni hommik, kohvrid jälle pakitud ja oleme Uber’is ning liigume Miami raudteejaama suunas. Miami Beachist ei olnud erilist võimalust ühistranspordiga raudteejaama sõita. Oleme arvestanud kohale jõudmiseks igaks juhuks varuaega nagu ikka, kuna rongipiletid olid meil ostetud ei saanud hilineda ja jääda lootma järgmisele rongile.  Rongipiletid 4-le maksid $148, pagasi ära andmise eest maksime kohapeal juurde. Rongiliiklus on USA’s muidugi väga nõrgalt arenenud nagu üldse igasugune ühistransport, v.a lendamine. Nagu ikka Miamis on inimesed suhtlemisaltid ja nii ka Uber’i juht algatab kohe juttu, eks ta küsib ikka kust oleme ja kuhu läheme. Mina istun tagaistmel ja tegelikult eriti ei kuule mis ta seal räägib. Hakkame lähenema lennujaamaga ühenduses oleva raudteejaama juurde ja selgub, et Uber’i juht arvas, et meie rong läheb lennujaamast, kuid see raudteejaam kust need rongid läksid oli hoopis mujal. Vähemalt ei tulnud talle see pähe. Uberi’t tellides on vaja appi sisestada tegelikult oma lõppsihtpunkt ja siis juht selle järgi teab ja orienteerub kaardil. Võimalik, et meil oli juba tellides tehtud viga ja valitud vale jaam. Õnneks paistab väljas üks politseinik ja juht küsis infot tema käest selle jaama kohta, see jaam kuhu meil on vaja minna on sellest kus me hetkel olime üksjagu kaugemal. Tuleb uuesti tagasi sõita, õnneks on meil aega varutud ja umbes 15 min läheb aega, et jõuaksime õigesse raudteejaama. Raudteejaam näeb ise välja küll üsna mahajäetud ning vist 70-ndatest aastatest. On väike jaamahoone, paar rööpapaari on ning korraga väljub ainult üks rong, päevas ongi ainult 2 väljumist kokku. Mõlemad rongid lähevad New Yorki ja 2 rongi tuleb New Yorki’ist ja see ongi kogu liiklus. Sees on üks üsna väike ootesaal, jaamahoone suurus on umbes nagu Tartu raudteejaamas ja ootesaal ka pole suurem. Mingeid elektroonilisi tabloosid ega väravaid pole, pagasi ära korjamist ja reisijate organiseerimisega tegelevad kohapeal kaks töötajat. Pagas läheb eraldi pagasivagunisse, pannakse sildid käsitsi külge ja kohvrid ühele suurele kärule ootele. Mingit eraldi turvakontrolli kohvritele ja inimesetele ei tehtud. Kui meie rongile mineku aeg hakkas kätte jõudma, siis üks töötaja hõikas selle suure ruuporiga välja, et see ja see rong hakkab väljuma ja koguneda rivvi ootele, lahe 🙂 polegi niimoodi organiseerimist varem näinud. Kontrolliti piletid ära ja suunati meid rongile mis väljas ootas. Vedaja oli Amtrak, rong oli suur, st pikk ja kõrge ka. Selle rongi lõppeatus oli New York ja sinna ta jõudis alles järgmise päeva hommikuks.
Miami – Orlando rong, vadaja Amtrak

Seetõttu olid rongis ka magamisvagunid, meie sõit kestis ligi 5 tundi, sest see oli aeglane rong ja paljude peatumistega. Väljast oli rong nagu seal kombeks värvimata ja eheda halli metalli värvi, peal ainult firma logod. Ega sees ka erilist kaasaegust silma ei paistnud, ruumi oli see-eest palju. Eesolevate istmete vahel oli ikka nii palju ruumi, et jalad sai täitsa sirgu lükata ja kõrvalistujad ei olnud ka kohe külje all. Väljast 30C kuumast alguses jahedasse rongi sisse minna on mõnus, kuid mõne tunni pärast ei ole enam nii mõnus istuda suvise kleidiga ruumis, mis on jahutatud 16,6C peale (seal näitas 62F). Olin oma reisi sallid, mis olid lennukis jm magamiseks peale võtmiseks suurde kohvrisse pannud, kohver oli aga eraldi pagasi vagunis ja sinna ligi ei pääsenud. Kuna olime üsna vara 6:30 ärganud, et kella 7:30 rongijaama jõuda, siis proovisin natuke magada, mingis poolunes õnnestus olla, sest liikumatult olles oli minul küll päris jahe. Teistel reisijatel olid oma tekid ja sallid peal, oli näha, et kohalikud ka teavad, et igal pool transpordivahendites sees on jahe. Ega midagi üle ei jäänud kui tuli paar korda käia rongi “restoranis”, mis oli pisike müügilett, ostmas sooja sööki ja kuuma teed. Küsisime seal restoranis töötajate käest, kellel endil olid kampsunid kõigil seljas, et miks neil nii külm on igal pool sees. Nad ütlesid, et igasuguste satikate pärast, et need ei hakkaks sees elutsema. Eks pea igal pool inimesed söövad ja joovad ka ja siis on täiesti arusaadav.
Miami – NYC rong, millega me Orlandosse sõitsime

Meie rong Orlandos ja kohvrikäru väljas.
Kui me Orlandos rongist välja pääsesime, siis esimene asi lõi tohutu leitsak muidugi pahviks. Tegelikult jalad ikka üsna kanged sellest jahedas istumisest, kuid õnneks soojendas see soojus need kiiresti üles.

Raudteejaamast oma majutuskohta sõitsime jälle Uberi’ga, sest seekord oli meil üüritud maja, mis asus äärelinnas eramute rajoonis ja otse järve kaldal. See piirkond kus me peatusime näeb linnulennult välja selline.
Õueala mis ulatub otse järve randa.
Orlando ümbrus on üsna soine ja järvi on palju, sealjuures suuri järvi, eks ole järv järve küljes kinni. Seal ümbruses oli näha, et igal majapidamisel on ka oma kaater, paat, jetid jmt. Seal on sellistel transpordivahenditel juba jumet, tahad sõidad sõpradele jeti või kaatriga teise järve otsa külla.
Oma privaatrand maja taga.

Seadsime ennast majas sisse, sirutasime jalgu, aga kaua väljas ei tahtnud olla, sest oli ikka päris palav. Maja oli mõnus ja hubane ja suur, 4 magamistuba, hästi suur elutuba avatud köögiga, suur aed kus oli aiamaja baarileti jm varustusega. Oli oma rand, paadisild, maja küljes oli suur varikatuse alune, justkui mingi veranda, aga hästi suur. Sellel verandal ja olid aknede asemel putukavõrgud ees ja veranda uksel ka metallvõrguga uks, ilmselt selleks, et mingid loomad sisse ei pääseks. Majas oli pesumasin ja kuivatusmasin, mis olid majast väljaspool verandal eraldi ehitatud ruumi. Köök oli ka korralikult varustatud kõige vajalikuga. Majast ma loomulikult ei saa fotosid ülesse panna, aga need 2 pilti on meie privaatrannast. Kes sinna kanti satub, siis Oralndos soovitan tõesti rentida maja mõne järve ääres, saate privaatsust nautida või siis basseiniga korter.

Õhtupoolikul oli meil
plaanis Oralndo Science Centeri külastus, mis ei olnud meie majutuskohast väga kaugel.
Natuke puhanud, asusimegi liikuma ja läksime sinna taksoga. Auto oli rendiks broneeritud järgmiseks päevaks, siis oli plaanis külastada Kennedy Space Center’it.
Orlando Science Centeri piletid olid meil samuti varem juba kodus neti teel ostetud ja 4 piletit maksid kokku 80€, ehk siis 20€ inimese peale. Science Center ei jätnud erilist muljet, kes on käinud Londonis teadusmuuseumis, siis ei ole mõtet ilmselt enam mujal kuhugi samalaadsesse kohta minna. Tundus, et Oraldo teaduskeskus oli rohkem väiksematele kui meie noormehed. Päris palju oli peresid, kes seal ilmselt oma vaba aega ja nädalvahetust veedavad. Esimesel korrusel oli seal loodus ja loomad, sisalikud jm kraam, teistel korrustel ka midagi eriti põnevat polnud. Olid suured mammutite luukered, mis olid kunstmaterjalist, klaasi all olid küll mõned õiged tükid ka. Viimasel korrusel oli  observatoorium nagu ikka, samuti toimuvad seal igasugused üritused ja show’d. Võib rentida privaatse ruumi ja korraldada seal oma sünnipäeva, samuti oli suur ilus terrass, mida võib ka sündmuse ja peo jaoks reserveerida. Selline ruumide rentimise ja pidude pidamise võimalus paistis, et on igal pool USA-s popp. Võimalik, et ma olen ülekohtune, et meile ei jätnud erilist muljet, siis oli suve aeg ja jõudsime üsna enne kinni panemist sinna. Samuti olime me ise päris palju kohti juba külastanud, et raske oli üllatusmomenti saada. Kui ma paregu vaatasin nende kodulehe kalendrit, siis on näha, et sündmusi toimub pidevalt, on suvekool ja erinevas vanuseastmes töötubasid. See on muidugi tore, et huviringe ja üritusi korraldatakse juba  18 – 36 kuud vanustele, siis on grupid ja koolieelsetele 3 – 5 eluaastastele eluaastast ja koolilastele. 

Dinosaurus Orlando Science Centeris

Arvuti sisemus, hästi suurelt

Muidugi oli seal 3D kino ja päeval on filmiseansid: arendavad ja õpetavad ning ka mingid Hollywoodi lastefilmid. Samuti on mingil kellaajal laser show, seda oleks tahtnud näha küll, aga sellel kellaajal kui meie olime ei toimunud enam üritusi, tuli ise lihtsalt eksponaate vahtida. Võimalik on maksta nädala tasu ja siis laps käib seal iga päev pärast kooli meisterdamas, nuputamas, kinos jne. Päris hea aja sisustamise võimalus koolieelsetele ja koolilastele. Kindlasti on see noorematele lastele väga huvitav ja arendav. Fotosid ma sealt ei teinudki, kes soovib uurige kodulehelt ja nooremas ning keskmises koolieas lastega tasub sinna minna. https://www.osc.org/about/hours-prices-more/

See lause ütleb kõik!
Sellel õhtu puhkasime oma peatuspaigas, sirutasime jalad välja ja nautisime ilusat öist vaadet järvele mille kohal kumas kuu. Tõesti oli hästi ilus ja vaikne, mõnus sume suveöö. Ilmselt nii nagu neil seal enamus öid on. Tegin foto ühest sildist mis oli seal majas dušširuumis ja see iseloomustab kõike väga hästi 😊

Järgmisel hommikul saime magada ja puhata Kennedy Space Scenter’isse minekuks pidime auto võtma hiljemalt kell 14 rendiputkast ära, sest siis oli laupäev ja kauem ei olnud rendifirma avatud.
1. juuli, aeg on lennanud kiiresti. Täna oleme terve päeva ühes kohas kohal ja ei peagi kohvreid pakkima. Hommikul puhkame ja mina lähen välja päikest võtma, alguses lebotan natuke lamamistoolil ja joon teed, seejärel lähen paadisillale päevitama.  Naabermaja inimesed asjatavad väljas ja tervitavad mind. Kuna ma ei viitsi ise eriti suhelda siis hoian oma pilgu pingsalt muus suunas, st järve poole. Naabrid on küll sellise olekuga, et alustaksid hea meelega suhtlemist ja tutvumist. Ise lihtsalt e viitsi hetkel seletada enam kust ja kes me oleme, mis me siin teeme ja kuhu me läheme. Väljas on muidugi väga soe ja niiske. Naabrid käivad oma sillalt sulpsti ujumas, aga ma ei riski minna, sest meil on järves heinad ja mine tea kes seal heinte sees elutsevad. Naksavad veel kusagilt ja seda jama pole vaja. Lükkan ainult jalad paadisillalt vette ja kohe ujuvad tillukesed kalad jalgadelt surnud nahka näkitsema. See teeb päris palju kõdi. Olen korra lasknud oma jalgu niimoodi kalakestel koorida, see oli Tenerifel, kus sellist teenust pakuti. Siin aga puhta tasuta. Kuna vette ei riski minna ja kell 12 ja 13 vahel, siis läheb väljas väga palavaks ja lähen tuppa ennast jahutama. Noormehed on ennast ülesse vaikselt ajamas. Sööme ja sätime seal ja tundub, et aega on kuni järsku vaatame, et kell on 13:45. Autorendi koha kinni panemiseni ainult 15 min. Jalgsi oli meil sinna ca 20 min kõndida. Tellisime kiiresti Uber’i ära, autoga oleks sõit 10 min, ja meie reisijuht helistas rendifirmasse, et öelda, et me kindlasti tuleme, aga võib olla jääme 5 min hiljaks. Sealt vastati aga konkreetselt, et nad on kella 14:00- i avatud ja kui me selleks ajaks ei jõua, siis tuleb minna ja võtta auto teisest kohast. Nii oligi, et kui Uber meie maja juurde jõudis oli selge, et me ei jõua enam sinna rendifirmasse, seal teel oli olnud mingi liiklusõnnetus ja aega oleks läinud ca 20 min. Vahepeal sai uuritud, et ainukesed rendikohad mis laupäeval lahti on, on lennujaamas. Kuna meil oli järgmisel päeval vaja niikunii lennujaama minna, siis oligi hea sinna samasse tagasi viia. Hakkasime Uberiga lennujaama liikuma. Teel sinna, proovisime neti teel samast firmast autot broneerida, aga ei õnnestunud. Lennujaamas selgus tõsiasi, et ainult ühes firmas oli vabu autosid. Vot nii, hea oli, et oli ja hea, et Kennedy Space Center on kuni kella 20:00-ni avatud, seda me enne juba teadsime ja selle me kohe hommikul sinna ei kiirustanud. Sõita oli meil sinna 42 miili ja umbes 43 minutit. Keskus jääb saare peale.
Kennedy Space Center on küll väga võimas ja vahva koht. Seal võib viibida vabalt terve päeva, kui soovid kõiki halle ja shousid külastada. Kui te sinna sattute, siis soovitan kindlasti minna vaadata halli Heroes and Legends, kus saab päris laheda 3D kosmoselennu elamuse. Mida eespool, seda parem. Samuti minge kindlasti kosmosesütik Atlantise halli ja tegelikult tasub igale poole minna ja terve päeva seal olemiseks varuda, sest territoorium on suur ja aega läheb ka selleks, et oodata järjekorras millal algab kusagil mingi show.
Mõned fotod kosmosekeskusest.

Päris astronaudi kostüüm

Juhtimiskeskus

 Siin on päriselt kosomses käinud süstik.

Süstik Atlandise nina

Süstik Atlantise tagumine osa

Süstik Atlantise saba

Astronautide meeskonna buss

Atlantise sisemus
Õhtusöögiks jäid meie noormehed koju ja neil oli plaanis jälle pizzat süüa ning soov oli neil proovida Domino’s pizzat. Meie, täiskasvanud, läksime Premium Outletti kaupu jahtima.

Homme, st 2.juuli õhtul kell 20 lendame tagasi New Yorki, siis üks terve päev aega veel seal olemiseks ja 4. juulil tagasi koju. New Yorkis on meil nüüd broneeritud hotelli lennujaamale lähemal Queens’is.
Järgmine postitus juba nädala pärast uuesti NYC-s. Kuulmiseni! 


Key West 29.juuni – USA kõige lõunapoolsem punkt

90 miili Kuubasse, Key West USA kõige lõunapoolsem tipp

Algselt ei olnud meil sinna sõit kindlalt planeeritud. Kuna eelnevalt oli reisimist ja lendamist juba isegi piisavalt planeeritud, siis mõtlesime, et vaatame, kas jõuame selle sõidu ette võtta. Iseenesest oli meil Key Westi sõiduks aega ainult ühe päeva jagu. Arvestasime, et ainult sõidu peale Miami Beachist Key West ja tagasi kulub aega ligi 8 tundi. Üks ots autoga 172 miili ehk 276km ja ajakulu 3 h ja 46 min. Muidugi oleks saanud minna lennukiga, millega kuluks aega 45 min + muidugi lennujaama minek ja sealsed formaalsused ka, siis polegi tegelikult lennukiga erilist ajavõitu. Lisaks ongi just autosõit sinna huvitav, ühelt saarelt teisele, mööda sildu ja teed mis on rajatud saarte vehele ookeani. Hea, et me seal ära käisime, praegu on ju kõik orkaanist seal räsitud.

Teekond Miami Beachist Key West’i.
Auto broneerisime siis eelneval päeval ära, ja selleks, et seal lõunatipus saaks käidud ühe päevaga pidime hommikul kell 8 juba olema autorendi kohas ja startima. Ühe päevaga pidime sellepärast käima, et auto oli vaja õhtul tagasi tuua, sest järgmisel hommikul kell 8:10 väljus meil Miamist rong Orlandosse. Saime USA-s olles ikka kõiki transpordiliike kasutada 😏. Teoreetiliselt oleks me võinud ju Miamist edasi Oralndosse sõita autoga, aga me ei võtnud endale seal olles eesmärgiks läbida võimalikult rohkem km autoga, vahepeal on vaja ikka puhata ka ja seda mugavust võimaldab ühistransport.

Seega, hommikul natuke enne kella 8, olime meie juba autorendi koha ukse taga. Töötaja saabus muidugi ise ka täpselt kell 8:00, siis sättis ennast veel natuke sisse. Näitasime oma broneeringut, kuid tema vastas, et kabrioletti ei ole, et meile seda anda. Saame mingi teise auto. Me ei tahtnud sellega kohe nõustuda, sest broneeringut tehes oli seda autot võimalik valida. Minul oli muidu küll ükskõik mis autoga sinna sõita, peamine, et sõidab ja me kõik sisse ära mahume. Kuna teised aga kohe mingi teise autoga ei nõustunud, siis lubas töötaja natuke asja uurida ja palus meil oodata ning mõne aja pärast tagasi tulla. Läksime välja, et osta kohvi ja kui 10 min pärast tagasi läksime oligi töötaja meile kabrioleti välja võlunud. Saime halli Ford Mustangi ja sinna sõites ning tagasi sõites tuli meile üsna palju Mustang’i kabriolette vastu, mulle tundub, et see on see siis vist traditsiooniline, et Key West’i peab lahtise autoga sõitma. Teglikult olid neil ja meil samuti katused peal, sest kabrioletiga saaks normaalselt sõitu nautida kusagil linna-rannarajoonis kus pole eriti müra ega liiklust ja pole vaja ka kiiresti sõita. Samuti on selge, et selline auto on maksimaalselt kahele reisijale paras ja heal juhul lisaks veel ühele või kahele väikesele kotikoerale :). 
Meie Mustang
Auto vastu võtmise ja üle vaatamiseks kulus samuti omajagu aega ning kauplesime välja selle, et saame auto viia õhtul peale nende putka tööaega garaaži. Muidu nad sellist võimalust ei paku ja ei taha ka võimaldada, too kas kella 18:00-ks tagasi või järgmisel hommikul. Hommikul meil aga seda võimalust ei olnud. Lõpuks meile anti siiski garaaži aadress ja sinna me võisime viia auto tagasi kasvõi öösel. 

Asusime teele, ühel Key’lt teisele kulgedes. Kahjuks ei saanud nii madala auto aknast eriti häid pilte ja filmi teha, sest teeääred on turvatud betoonist piiretega, mitte nii nagu meil, et Saaremaale sõites meri paistab. Sõit mööda sildu saarelt saarele. Seda lõbu, et lahtise katusega sõita kauaks ei jätkunud, tuul vilistas kõrvus ja pani pea uugama, sest maanteel on kiirus ikka piisav, et tuult tekitada. Samuti paistis päike lagipähe ja küpsetas kõrvu. Ühel reisikaaslasel olidki õhtuks selle lühikese ajaga juba põlved ilusti roosakas punaseks saanud, sest need kohad olid olma päikesekaitse kreemita.
Tee ühelt saarelt teisele, ehk ühelt Key’lt teisele Key’le 

Kuna igal saarel oli küla, st asula, siis olid pidevalt kiirusepiirangud ning seetõttu ongi sõit sinna ajaliselt nii pikk.

Linnulennult on saarestik selline, erinevaid Key’sid palju.
https://goo.gl/maps/PrRjJcR26HR2
Kaugemal paistis veel saarekesi

Sellel teel tuli vastu päris palju haagissuvilaid, mis oma suuruselt on ikka täitsa korralikud majad. Samuti oli teeääres järjest sagedamini näha haagissuvilate parkimisalasid. Nägime paaril korral sellist huvitavat varianti, et matkabussile oli taha puksiiri pandud jäiga ühendusega auto. Hea mõte, buss parkeeritakse ära parkimis ja ööbimiskohta ning autoga saab siis ringi liikuda, ei ole vaja suure bussiga igale poole sõita. Autod mis neil bussidel taga olid, olid muidugi Ford F150, suured kastiga farmeriautod. 
Jahisadamad ja haagissuvilate parklad vaheldumisi 


Tagasi tulles tahtsime ühte haagisteparki, mis paistis olevat hästi ilusas kohas sisse põigata ja lihtsalt vaadata milline see on, natuke jalgu sirutada ja ujuda, aga teel oli ees tõkkepuu ja putkaga valvuritädi ,just nii nagu meil vanasti Valgerannas. Tädi küsis sissesõidu eest $5 ning lihtsalt tiiru tegemise ees me seda ei hakanud maksma.
Stiilinäide haagsisuvilatest, mis kõik on ikka 2 teljelised ja ca 10m pikad
Mida lähemale hakkasime jõudma viimasele saarele, seda tihedamalt oli ka sadamaid kõiksuguste jahtide, paatide ja muude veesõitukitega, mida sai loomulikult ka rentida. Viimane saar, Key West oli kõige ilusam, eks ikka sellepärast, et sinna kogunevad turistid kokku ja seal oli kõige rohkem kohvikuid, poode, ilusaid promenaade ja muidugi palju, palju turiste. Selline see viimane saar ja kõige lõunapoolsem tipp on.
https://goo.gl/maps/CcheyKBJfEy

Mingil määral sarnanes Pärnuga, aga muidugi ilm oli palju soojem ja vesi sinisem ja kõik oli palju puhtam. Oli suur sadam suurte kruiisilaevadega, see saar on üks olulisemaid krusiisilaevade peatuspaiku. Oli parke kus jalutada. Alguses mõtlesime, et läheme ujuma ka seal lõunatipus, aga väljas oli väga palav ning parem oli kulgeda nii, et vahepeal väljas ja siis kusagil siseruumides jahedas ennast jahutamas. Samuti ei paistnud seal olevat kusagil välidušše, et ennast hiljem soolveest puhtaks loputada. Seega lükkus ujumiseplaan tagasiteel mõnda rahulikumasse kohta.

Kõige tihedamalt oli turiste muidugi lõunatipus, mujal saare osas isegi ei olnud väga palju inimesi jalgis liikumas. Wikipedia andmetel oli 2016.a. saare elanikkond ca 26 990. Väga palju on Kuuba mõjutusi, palju müüakse kuuba sigareid ja on kuuba söögikohti. Seal on ilus romatiline viktoriaanlikus stiilis ehitistega vanalinn ja mitmeid muuseume. Key Westis on troopiline kliima, kuid talvel jaanuaris on seal üsna jahe võrreldes muu Floriaga. Keskmine temperatuur jaanuaris on 15C, kuid on esinenud ilma 5C ja 8C. 

See oli üks kohvik-muuseum, sisehoovis bassein kuhu alla 18.a. sisse ei lastud.

Tüüpiline vanalinna hoonestus.

Sealhulhgas E. Hemingway maja-muuseum.
 https://en.wikipedia.org/wiki/Ernest_Hemingway_House#/media/File:Hemingwayhouse.jpg
Samuti president H. S. Trumanni väike valge maja kus ta oli viibinud kokku 175 päeva oma 11 visiidi ajal Key West’i. https://en.wikipedia.org/wiki/Harry_S._Truman_Little_White_House


Olulisel kohal olid seal kuked, jah päris elus kuked, kes jalutasid vabalt ringi ja kiresid nagu ikka külakohas. 

Siin ta on, vabapidamisel kukeke.

Muidugi oli suveniirikauplus kust sai samuti jõuluasju osta

Suveniiripood koos jõuluvidinatega

See tänav on täitsa rahulik ja inimesi eriti polegi.


Siin käisime söömas ühes tõelises USA söögikohas Denny’s, kus praed olid jälle ameerikalikult topelt suurusega. Karbonaadil 2 suurt lihatükki ühes praes, lisaks hunnik riisi, friikaid ja veel krevette ka. Kanafileed samuti 2 tk. Hinnaklass oli normaalne, umbes $7 – $10 ringis üks praad.


Interjöör eht ameerikalik filmides nähtud söögikoht.

Kõht sai täis terveks ülejänud päeva teiseks pooleks ja õhtusööki polnudki vaja. Muuseumide külastuseks aega ei jäänud, vähemalt südaööks tahtsime oma Miami Beachi paika tagasi jõuda, sest hommikul kell 8 väljus meie rong Orlandosse.

Minu kanafilee duubel koos köögiviljadega maksis $7.

Tagasiteel käisime ujumas ühes vaikses teeäärses ujumiskohas mis sinna sõidul silma jäi. Vesi oli selge ja sinine ja lausa kuum võiks öelda. Tee Miamisse kulges tagsi samuti kui tulleski, ainult siis ei olnud enam nii põnev ringi vaadata. Kõik oli samasugune. Miami Beachis oli õhtul vihma sadanud nagu igal õhtu. Viisime auto ära garaaži ja nägime täitsa huvitavat asja mida mina enne pole näinud. Kui auto uksed olid lahti, siis tekkis pimedas ukse kõrvale maha suur Mustangi hobusekujuline märk. See oli valguskujutis nagu hologramm. Kahjuks olid meil telefonide akud tühjad, sest Miamis oli tarvis googli kaarti kasutada õigesse kohta graaži jõudmiseks. Õhtutuledes Miami oli ka väga ilus, aga sellest ei saanud samuti fotosid samal põhjusel teha. Igatahes jõudsime tagasi ilusti, auto panime graaaži ja võtmed kästi panna juhi istme alla. Seega kui keegi on USA’s ja leiab lahtiste ustega auto, siis vaadake kas võtmed on juhi istme all. Neil on seal selline komme. Autot ära vist ei ärandatud, sest meile selle hinda rendiarvele ei lisandunud 😀. Hommikul ootab meid ees rongisõit Oralndosse filmimaailma. Peatse kuulmiseni!

Miami Beach 27.- 28.juuni

27.juuni Miami International Airport kell 21:43. Kuna Kandas said tolliprotseduurid juba tehtud, siis siin seekord palju aega ei kulunud. Saime kiirelt kohvrid kätte ja välja, kus ootas ees soe ja niiske leitsak. Neil päevadel mil seal olime oli 30C sooja ja igal õhtul sadas äikesevihma. Mõnus, mulle selline ilm sobib ja niiskus sobib ka. Tellisime Uberi ja sõitsime oma majutuskohtadesse. Seekord olid meil ööbimised peredel eraldi, meie Mihkliga olime ühes väikeses hotellis ja teised olid meist ca 1 km kaugusel sõbra korteris. Majutuskohad olid piirkonnas Surfside. Täpsustan siinikohal infot, et ametlikult on Miami ja Miami Beach kaks eraldi asulat mis on füüsiliselt kokku sulanud. Miamis on 2010 aasta andametel üle 5,5 miljoni elaniku, aga Miami Beach on Tartu suurune linn oma elanike arvu poolest, mis 2010.a. andmetel on üle 91 000. Meie baseerusime Miami Beachis ja Miamit ennast nägime ainult läbi sõites.
Meie teekond lennujaamast majutuskohta:
https://goo.gl/maps/uJt9tsvpySD2
Meie peatumispaik Miami Beachis.
https://goo.gl/maps/uSbyPUMCCZK2

Miami Beachis oli kohe teine õhkkond kui NY’s. Inimesed tundusid avatumad, sõbralikumad, suhtlemisaltimad. Uberi juht küsis kust me oleme ja ta teadis küll Eestit ja teadis Tallinnat ning seda, et Tallinnas pidid olema ilusad naised. Kui ma õigesti mäletan, siis oli tal vist isegi üks sõber kes on Tallinnas käinud. Muidugi, ongi siin meil ilusamad naised. Mina tegelikult nimetaks hoopis nii, et kodust välja minnes on meie naised siin rohkem sätitud ja korralikult riides. Minu tutvusringkonnas on vist küll kõik naised sellised, kes kodust välja minnes vahetavad riided ikka ära, st ühed riided on kodus toas olemiseks ja teised riided on linnas, st kodust väljas käimiseks. Seal on ilmselt tavapärane, et samade riietega lebotatakse sohval, tehakse süüa ja siis minnakse välja poodi ka. Ma arvan, et sellest see vahe tulebki.
Uber’iga hotelli sõites paistsid aknast võrratud öised linnavaated mis olid tõelised unistuste filmi vaated. Kuuvalgel läikiv meri ja linn saartel, palmid, suured jahid ja sadamad, tuledes kõrghooned Downtownis jne, jne. Eks me oleme seda kõike filmides ka näinud, aga oma silmaga on hoopis teine tunne. Sinna tahaks veel tagasi minna ja olla rahulikult vähemalt nädalakese – või kaks, kui mitte mõned kuud või aastad 😏 

See hotell, kus meie ööbisime, oli mõnus väike hotell, rannale lähedal, lähedal oli ka park, keskus poodide ja söögikohtadega jalutamise kaugusel. Piirkond oli rahulik, hotelli hoone oli madal ja olid eraldi majad ringis ümber basseini. Hind oli Miami kohta väga soodne, esialgne broneeringu hind kolme öö eest oli $250. Loomulikult tulid maksud juurde, seda juba hoiatab ka booking.com jm kohad, et maksud tulevad juurde. Koos maksudega läks kokku $290.37. Võrdluseks võin tuua näite, et 40% sooduspakkumisega oleks Hiltonis või mujal samas vahemikus ööbimine läinud maksma alates $800. Ja loomulikult oli ööbimine ilma hommikusöögita. Kallid kaasamaalased, ärge võtke endale majutusi soojades maades koos hommikusöögiga samas hotellis, te jääte väga paljust ilma. Soojades maades on alati ümbruses palju erinevaid söögikohti ja minu jaoks jube tüütu sõltuda mingist hotelli hommikusöögi kellaajast ja tulla siis ülesse. Toas oli meil ka väike külmik ja samuti kohviautomaat koos kohvi, suhkru, tee jm vajaliku ja vajalike tarvikutega: ühekordsed nõud, salvrätid jmt. Järgmisel hommikul täiendati koristamise käigus varusid, just samuti nagu Inglismaal. Voodid on mõnusad suured ja samuti on iga voodi kohta vähemalt 4 patja. Siinkohal pöördun Eesti hotellide poole, palun hakake samuti panema tubadess veekeetjaid või väikeseid kohvimasinaid koos vajaliku varustusega ning ärge palun koonerdage patjadega.

See on vaade Miami Downtownile auto aknast

Alguses plaanisime, et läheme õhtul kohe basseini ka ujuma, kuna bassein oli osade tubade akende all, siis ilmselt oli basseini kasutamiseks mingi kellaaeajaline piirang. Kui me olime ennast sisse seadnud ja toidupoes käinud, siis oli basseini ümbrus aga juba vaikne ning me ei läinud sinna sulistama ja teisi segama. Basseinis jäigi käimata. Järgmine päev 28. juuni oli meil planeeritud puhkuseks ja rannaks. Lõpuks ometi!

Meie Miami hotelli naabrus


Ongi hommik, akende ees on küll paksud kardinad ja toas töötab konditsioneer, aga võib arvata, et väljas on muutumatult soe, seda kinnitabki telefoni ilmainfo. Teen endale kohvi ja hommikusöögi, Mihkel jääb tuppa magama, mina lähen linna uurima ja temale plätusid ostma. Linna kõndida ei ole pikk tee, kuid kuna kell 10 paistab päike juba täitsa kõrgelt, siis ma eelistan kõndida nendel teepooltel, kuhu jääb vari. Samuti on vajalik kaasas kanda veepudelit. Vett saab õnneks igalt poolt osta.  Meie hotell asub piirkonnas, kus on madalad elamud ja väga palju on maju siltidega, et anda rendile maja või korter jne. Ilmselt enamus selles piirkonnas ongi rendile andmiseks suvitamiseks. Linn, st selle piirkonna keskus näeb välja nagu ikka rannalinnad. Söögikoht, kauplus rannariiete ja suveniiridega, söögikoht, kohvik, jälle pood ja vahelduseks vahele mõni supermarket. Supermarketitest saab osta muide soodsa hinnaga täiesti korralikku sooja lõunasööki, mida on väga erinevaid sorte soojalettides müügil. Vaatasin, et umbes $3-6 läheb kaasa ostetud soe söök maksma. Linnapildis jääb silma, et valdavalt on poodide sildid ja söögikohtade sildid ja nimed hispaani keelsed, samuti oli tänaval valdavalt kuulda hispaania keelt, mitte inglise keelt.  Wikipedia 2010 andmetel ongi Miamis üle 70% elanikest hispaania päritolu koos Ladina-Ameerika päritolu hispaanlastega. Väga palju on hispaania ja mehhiko ning argentiina söögikohti. Siltide järgi paistab, et kui pole kohe päris restoran, siis saab süüa keskmiselt $7 – $9 eest.

Menüünäide


Palju soodsam kui meie tuntud kuurortlinnas Pärnu. Siin linnas on vähemalt söökide ja söögikohtade valik väga rikkalik, mitte ainult kiirsöögikohad. Mõjutusi on palju Ladina Ameerikast. Astun siis ühte suuremasse poodi kus müüakse kõike, eks seal on igasuguseid poode, see paistis olevat natuke korralikuma ja kvaliteetsema kaubaga. Siin müüjad kohe tervitavad ja on sõbralikumad mitte tülpinud nägudega nagu NY’s. Kui olen poes mõned minutid viibinud, siis algatavad müüjad juba ka suhtlemist laiemal tasapinnal kui ainult kaubad mida nad seal pakuvad. Esmalt küsitakse kust ma endale need kingad ostsin mis mul jalas on, et väga head ja ilusad :). Mul olid jalas paksema platvormtallaga rihmikud. Ütlesin, et oma kodust, et mitte Miamist. Müüja vastu, et seda ta ka arvas, et siin selliseid kahjuks pole ja tema väga tahaks just selliseid saada. Siis muidugi, et kust ma pärit olen, kelle koos reisime, kus veel oleme käinud, kui kaua oleme Miamis, kuhu veel läheme edasi, kui vana on mu poeg ja kas on üks laps jne, nagu ikka suvituspiirkondades on inimesed siin suhtlejad ja sõbralikud. Leidsingi sealt sobivad pältud ja ostsin veel üht-teist suveniirivärki ikka kohaliku Miami sümboolikaga, milleks on peamiselt palmid 😊.
Asusin tagasi hotelli poole liikuma. Kell oli vast 12 ringis ja väljas oli juba päris palav, mõtlesin, et vaatan kas saan sinna mingi ühistranspordiga. Miami Beach on pikk ja kitsas ning kaks peamist sõituteed lähevad piki saart, mis on kitsamas osas ühesuunalised (seda on näha ka kaardilt). Linna minnes nägin, et seal sõidab mingi trammi välimusega buss, st trammi moodi aga sõitis ratastega, nimeks oligi tal tramm.


Jäin peatusesse seisma ja peagi see tramm saabus. Küsisin trammijuhilt mis maksab ja kas saan sinna kuhu tahtsin minna. Selgus, et trammisõit oli tasuta! Väga tore! Trammis olid peamiselt vanemad prouad kes kõik rääkisid hispaania keeles. Üks vanem proua küsis trammijuhilt infot, et millal ta peab maha minema kui tahab minna mingile tänavale. Trammijuht huvitval kombe ei osanud hispaania keelt ja küsis, et kas keegi oskab talle öelda, mida see proua tahab. Selgus, et ülejäänud inimesed trammis ei osanud jälle inglise keelt ja mina olin ainuke kes sai aru nii inglise keelest kui hispaania keelest. Küsisin siis proualt üle mis ta soovis ja seletasin trammijuhile tema soovid ära. Vot siis niisugune juhus. Samas magasin oma peatuse maha, aga trammijuht oli abivalmis ja laskis mu ikka kahe peatuse vahepeal välja. Sõtsime nende trammidega veel pärast ka mööda linna ja vaatsime teisi piirkondi ning nende trammide juhid olid üldse kõik väga abivalmid ja said alati aru kui inimene oli selles linnas võõras ja küsisid, kuhu nad tahavad minna ja ütlesid siis peatuses ka sellele inimesele, et nüüd on sinu peatus ja mine nüüd maha või, et ülejärgmine on sinu peatus jne. See oli hästi tore ja positiivine elamus nende trammidega sõitmine ja see abivalmis suhtlemine. 
Need trammid nägid seest välja sellised, omast arust tegin väljast ka pilti, aga praegu enam ei leia neid, tehnilistel põhjustel, mälupuuduse tõttu pidin jooksvalt mõingaid pilte ära kustutama :(.

Tavaliselt olid need ikka inimesi täis, seekord üksik sõitja

Kuna selle päeva põhiatraktsioon oli rand ja puhkamine, siis siirdusimegi esmalt randa. Kell oli 13 ringis, päike oli seniidis, UV indeks 10. Määrisime ennast kreemiga kokku ja ujuma. Rand oli hästi lähedal ja meie lähedal oli samuti suur park. Park oli aiaga piiratud ja öösiti kinni.

Tee randa on ääristatud viinamarjahekiga

Ehtsad viinamarjad pargis kasvamas


Pargis olid väikesed piknikualad ja puidust rotundid pinkide ning varikatusega, inimesed kasutasid neid aktiivselt, grilliti, söödi, magati pingil varjus jne. Alkoholi tarbimist avalikus kohas ei näinud ja seda me teame, et ei tohigi tarbida ja see ongi väga hea. Eestis võiks seadused selles osas samuti karmimad olla. Rand ja park olid puhtad ja hoolitsetud. Rannavalve töötas kella 10:00 – 18:00, st muul ajal ujumine oli omal vastutusel. Kuna meie olime saare põhjaosas mis ei ole nii suur turismipiirkond kui lõunaosa, siis oli rand üsna inimtühi ja see oli väga tore. Olime nagu privaatrannas, meie hotellist edasi põhja poole oli hotelle veel vähem ja rohkem elurajoon kõrghoonetega.

Meie kodurand Miami Beach



Ilus, puhas valge liiv ja soe sinine ookean.

Vesi oli puhas ja mõnusalt soe, läks ka kiiresti sügavaks ei pidanud kilomeetreid kõndima, et saaks ujuda, mõned sammud ja kohe piisavalt sügav. Üldiselt tundus, et ei ole vahet vee ja õhtemperatuuril. Kuna UV indeks oli väga kõrge siis me pikalt rannas siiski ei olnud, päike peegeldub ju veepinnalt tagasi ja vees ja vee ääres võib UV indekis korrutada 1,7. Kuna Mihkel istus peamiselt vees ja peanupp paistis ainult välja, siis vaatasin, et tal hakkavad kõrvad juba punaseks minema. Ju siis olid kõrvad jäänud kreemitamata. Leidsime, et parem karta kui kahetseda ning läksime rannast ära. Saimegi vist alla tunni aja seal olla ja siirdusime linna.


Brasiilia restoran

Sattusime sööma ühte Argentiina restorani. Sattumine toimus järgmiselt. Kõnidisme mööda tänavat ja vist vaatasime mingi söögikoha menüüd kui mingi mees meile justkui möödaminnes ütles, et seal teiselpool teed on väga hea brasiilia restoran. Me läksime siis üle tee ja vaatasime milline see koht on ja mis on hinnad. Koht paistis viisakas olevat aga hinnad olid natuke kallimad kui tavasöögikohas. Praed olid $15-17 ringis. Kõndisime natuke edasi, et vaadata mis pakkumisi veel on. Kuna see koht paistis sümpaatne, siis jalutasime mõne aja pärast tagasi sinna sööma ja siis võttis see sama mees meid seal söögikohas vastu kes teisel pool teed oli meile seda kohta soovitanud. See oli iseenesest väga hea ja kaval turundusvõte, et hoopis teisel pool teed tegutseda ja ta andis oma soovituse tõesti täiesti mööda minnes nagu oleks ise turist ja äsja seal söömas käinud.

Brasiilia steiki söömas

Peagi siirdus see mees jälle üle tänava oma tööd tegema 😏. Tellisime söögid, mina tellisin kala ja minu poeg tellis endale brasiilia steigi. Söögid toodi kiirest ja olid oma hinda väärt. Steike oli tegelikult 2 suurt tükki, lisandiks olid friikartulid ja riis mõlemad, siis oli veel kastmeid ja mingi kreeka pähkli jm maitseainete segu. Minu kala oli ka terve pannitäis, ehk siis terve suur kala ja lisandid juures. Teenindus oli meeldiv ja kiire, kõik igatpidi oma hinda ja soovitust väärt. 

Eks seal Miami Beachis oli neid väärt söögikohti palju ja sinna oleks tore uuesti puhkama ja chillima minna. Sellel päeval me muud suurt ei teinudki enam. Sõitsime ringi veel selle tasuta trolliga ja imetlesime ümbrust. Käisime vaatamas kus on auorendi koht kust järgmisel päeval pidime auto võtma, et sõita USA kõige lõuanpoolsemasse tippu Key West’i. Sinna kus orkaan Irma möllas. 

Õlu on minu oma, 2 steiki ühes praes on USA-s tavaline

Terve pannitäis kala

Maale ja fotosid olid seinad täis

Sama söögikoha fotogalerii seinal

Õhtul saime veel kokku oma reisikaaslastega ja sõime koos õhtust Pizza Hut’is, mis oli täielik jama. Mina muidugi ei söönud pitsat, proovisin ainult natuke Mihkli omast ja see oli nii jama ja soolane. Minu arust on Eestis pizzad palju paremad kui USA’s ja Eestis on ikka ehedad Itaalia pizzad. USA’s on mingid omad kohalikud modifikatsioonid pizzast, mis pole üldse mõnusa krõbeda põhja ja koorikuga. Homme sõidame siis Key West’i, selleks broneerisime kabrioleti, Ford Mustangi. Sellest kuidas sinna sõit läks ja mis elamused kirjutan järgmises peatükis.

Kuulmiseni sõbrad ……